Eluveidrused

Sean hommikul lipsu otsemaks ette ja asutan end panga poole teele. Kõik läheb üllatavalt libedalt ja ma saan põhimõtteliselt kõigest aru, mida mulle räägitakse. Mitte, et ma mingi juhm oleks. Kahjuks, olin ma ära unustanud fakti oma eelmisest korteri ostust, et pank kannab raha üle notaritehingu päeval. Ma veel eile leppisin maakleriga kokku, et olgu pealegi, maksan suurema broneerimistasu ja kolin selle nädala lõpus ehk enne notari tehingut sisse. No, et üürnikud saaks sisse kolida eksole.

Teen terve päeva jooksul vähemalt kuus kõnet maaklerile ja selgitan sulaselges vene keeles, et pod jolkoi ei saa elada. Vaja kolida. Nüüd selgub hoopis uus verisoon. Mitte maakler ise ei tule notarisse, vaid firma juhatuse esimees, kes siis hoopiski puhkusel on välismaal ja tuleb esmaspäeval tagasi. Pealegi ei meeldi talle enam ka see, et ma laoks suurema bronniraha letti. Miski ei sobi. Isegi laenulepingu koopia ei ole piisav argument. Pärast notarit palun, tee mida iganes. Kumbki jookseb mööda oma paralleeli ja need teatavasti ei ristu. Lõpuks vihastan ja süüdistan teda selles, et ta ei tahagi mulle korterit müüa, vaid minu rahaga jalga lasta. Tema jutt tundub nii absurdne lihtsalt. Ja huvitav, mida annaks talle minu poolt makstav suurem broneerimistasu? Korterihind jääb ju samaks, ta saab kätte teatava osa sellest.

Päeva lõpuks oleme jõudnud nii kaugele, et saan asjad laupäeval siiski uude korterisse kolida, aga ise sinna jääda ei või. Huvitav kompromiss, kas pole?! Notari aja püüaks esmaspäevaks saada. Õnneks on üürnikud mõistvad ja lepivad paar päeva hilisema sissekolimisega.