Eluveidrused

Ärkan klõpsuva heli peale. Vaatan kella, 7. Jälle need naabrid asjatavad midagi koridoris. Siis taipan, et nad klõpsutavad elektrikorkide klahve üles ja alla. Üritan veel magada, aga ega eriti ei õnnestu. Järgmine kord vaatan kella, 8. Miks telekas mängima ei hakanud? Järelikult ei ole ka mul elektrit. Hea on, et ma niisama üles ärkasin. Võtan harjavarre ja lähen klõpsin igaks juhuks ka ise veidi koridoris. Ei mõju. Süütan kaks küünalt ja suundun nendega vannituppa. Unisena hakkan automaatselt juukseid pesema. Poole pealt taipan, et ilma elektrita ei tööta ka föön. Kuidas ma juuksed kuivaks ja kaubanduslikku välimusse saan?! Elekter on nii tavaline nähtus, et ei oskagi enam arvestada, mis sellega kõik töötab. Nühin käterätiga nii palju kui saab, piserdan veidi rohkem soenguvedelikku juustesse ja ajan juuksed lokki. Kui ma nüüd märja peaga õues külmetan, siis on küll tore.

Õhtul pakin, koristan, ostan toiduaineid ja kokkan. Homme on korteri matusepidu. Tõstan asju täis kastid dushinurka eest ära. See on ainus koht, kuhu külalistel ei peaks selles väikeses korteris asja olema. Vahepeal lähen viin prügi välja, et siis poodi sättida. Võtan autovõtmed näpu otsa, samasse võtan ka prügikotid, teise käega keeran uksi kinni ja lahti. Kui olen prügikotid ära visanud, ei suuda ma leida autovõtmeid. Näen mulle umbes rinnuni kõrguvas prügikastis tuttavat võtmehoidjat. Seljas on mul valge jope. Pärast väikest kalkuleerimist annan prügikasti alaosale jalaga kerge tõuke ja kallutan seda enda poole. Jopet säästa ei õnnestu. Õngitsen küüne otsaga võtmed välja. vahel on ikka hea ka, kui pikad küüned on. Veel on nad näiteks head kuuma röstsaia rösterist kättesaamiseks. Käsi saab sellise sirutuse peale ikka haiget ka. Kui ma suure ohkega prügikasti õigesse asendisse tagasi lükkan, möödub minust kena noor mees...

Kui ma peaaegu kõik plaanitu olen korda saatnud, langen väsinult voodisse. Enne surmaunne jäämist taipan äkitselt, et pean ju nii osavalt pakkima, et esmaspäevani vajaminevad asjad maha jätma. Näiteks olin ma muuhulgas ka passi sisse pakkinud. Huvitav, kas notaris ID kaardiga saab hakkama... Ja mida teha telekaga? Üksi ilma telekata kaks päeva olla on ilmselge piin, aga samas oleks hea ka see suurele kärule visata ja kogu kolaga ühes ära viia.

Kell veerand viis hommikul promeneerub naabrite kaklus koridori. Sõimule järgneb kohutav kolin. Naabrinaine oli naabrimehe trepist alla visanud! Kuidas ta seda tegi, pole õrna aimugi. Naine on väike, kärbeskaallane, mees ikka sellist mehemoodi kasvu. Kui mees on alla jõudnud, teatab ta vihaselt naisele: "Paki mu asjad, ma lähen minema!". Lõbus lugu. Vihjan neile ühtteist öörahust, aga see on enesepetmine. Kui kostub järgmine kolin, lähen taas ukse vahele karjuma. Naabrimees üritab parasjagu sulgeda koridori akent, mis ausõna peal ees seisab. Olen talle korduvalt öelnud, et ärgu näppigu akent, see kukub eest ära. Ta pobiseb rahulikult üle õla:" Näe, sa lobised muga siin ja ma ei saa seda akent kinni" No, mis sa lolliga räägid. Vähkren hommikuni ja ärkan nii väsinult, nagu poleks magama läinudki.

Mul on venelastest siiber!! Vähemalt maaklerist ja naabritest.