Eluveidrused

Närvid on läbi. Kas ma olen juba piisvalt kaine, et autot roolida? Kas ma jõuan pakitud? Ja kas lõppude lõpuks notaris läheb ikkagi kõik hästi ja tehing saab tehtud? Eelmise korteriga käisin kaks korda notaris...

Seega ärkan pärast viietunnist magamist. Pesen ära tohutu portsu musti nõusid, ummistan toidujäätmetega kraanikausi ning hakkan pakkima. Joogiklaasid, veinipokaalid, viinapitsid, konjakiklaasid, viskiklaasid...uffff. Praetaldrikud, väiksemad taldrikud, magustoidu taldrikud, vaagnad, kausid, kann, noad, kahvlid, kohvitassid, alustassid... Ma arvan, et vähestel üksinda elavatel minuealistel on nii palju nõusid. Seep' see on, kui ema on endine restoranipidaja.

Vahepeal saan maakleriga kokku, kes usaldab mulle 24 tunniks võtmed. Vaatame korteris üle kraanid, aknad ja muu. WC poti äravoolutoru laseb läbi. Esmaspäeval tuleb parandaja. Kirjutame alla üleandmis-vastuvõtmisakti ja läheme laiali.

Just siis, kui sõbranna tuleb appi kolima, saab valmis mu nõudepakkimise projekt. Tassime olemasolevad kastid autosse. Põhiliselt tema autosse, kuna minu beibekas on ju kaheukseline ja pagass suht väike. Meie suureks rõõmuks on naabrimees just pööningul asjal käinud. Ilmselt oleks pakkide tassimine kauem aega võtnud, aga kuna koridor haiseb nagu laut, peame jalgadele valu andma, et haistmismeelt säästa. Teeme esimese sõidu minu uude koju. Et oleks ilus olla, võtan kaasa kõik oma kolm lillepotti ja läheme korterisse. Teen esimesed pildid oma tuttuuest kodust ja avastan, et mul on merevaatega kodu. Ma ei tea kui kauaks, sest on üsna tõenäoline, et vaate ette ehitatakse miski maja. Kontrast kahe kodu vahel on võimas. Aga see oli ka eesmärk.

Tassime autod tühjaks. Kui jõuab kord kastini, mis on minu auto eesistmel, ilmneb taas katkise keskluku rõõm. Nüüd ei tule uks lahti. Võta raske kast autost välja kuidas tahad. Tirin selle siis üle käigukangi ja käsipiduri juhipoolsest uksest välja. "Nagu purihammast läbi tagumiku välja tõmbama"-oli vist selline väljend säärase tegevuse kohta.

Vahepeal on endine kolleeg oma suurema auto ja käruga vana kodu ukse ette jõudnud. Lippan hetkeks kiirelt poodi prügikottide järele, et riideid ära pakkida. Arvestan iseenda kasvuga ning valin 30 liitrised kotid. Ekskolleeg tegeleb tehnika lahtiühendamisega, sõbranna puhkab jalga ja mina pakin riideid kokku. Kui ma vannitoast umbes kümnenda kotiga väljun irvitab ekskolleeg, et kuidas ühest väikesest kapist nii palju nodi saab välja tulla ja miks ma ei ostnud suuremaid kotte... Noh, eks ta ole suur mees kah. Igaüks vaatab oma mätta otsast. Mina mõtlesin, et väikesi kotte on lihtsam vedida. Teeme teise reisi uude koju ja tarime kotid ning tehnika tuppa. Palun kodukino kohe ka uuesti ära ühendada, et ma haudvaikuses olema ei peaks. Majas pole veel ei kaablit ega internetti.

Kui kõik tehtud, oleme sõbrannaga surmvsäinud. Tema sai veel tund hiljem magama kui mina.