Eluveidrused

Hommikul olen sunnitud esimest korda sellel sügisel autolt jääd kaapima. Talv tuleb...

Lõunal annan üürnikele võtmed kätte. Riskibusiness.

Kell 16.30 on notar. Kõik sujub kenasti. Müüja poolne pangaesindaja jääb küll hiljaks ja kui saabub, on tunda tugevaid alkoholi lõhnu. Kuna ta aga käitub adekvaatselt, ei tee keegi sellest välja. Selgub, et maja, kuhu ma korteri ostan asub savipaljandil ja seetõttu on Keskkonnaministeeriumil eesõigus korteri äraostuks. Notar selgitab püüdlikult, et praktikas on sellise juhtumi teostumine 0,00001% tõenäoline. Peab siis lootma. Umbes pool tundi hiljem kõlisevad minu käes uue kodu võtmed. ÄRA TEGIN!! JUHUUU!!

Sõidame sõbraga veel vanast kodust läbi. Üsna naljakas oli oma kodu uksele koputada, et tuppa saada. Tassime autodesse teleka ning veel mõned asjad, mida mul ööbimiseks vaja oli. Juhendan üürnikke, kus on mõõdikud, kus muud kangid.

Uues kodus tutvun naabrinaisega, kes selgitab mulle, et maaklerfirma, kes selles majas tegutseb, on üks sulide kamp. Noh, ei olnud just see info, mida ma kuulda tahtsin. Kõik oli juba hästi!

Õhtul ostan Martini Asti ning tordi ja lähen sõbrannale külla. Ta lubas mulle madratsi laenata, et ma saaks nii kaua sellel magada kuniks oma voodi ostan. Ilmselt see vahuvein maitses mu elus kõige magusamini.

Tagasi kodus üritan vannitoa akna ette voodilina riputada, et saaks pesta ja wc-s käia. See õnnestub küll, aga ainult nii, et pistan lina otsad ülevalt akna vahele. Nii ei lähe aken kinni ja suht ruttu hakkab külm. Sada häda. Lisaks kõigele selgub, et sooja vett ei ole. Vaja homme maaklerile helistada.