Eluveidrused

Hommikul pesen tuulduvas vannitoas külma veega juukseid. Tööle sõites mõõdan ära, et kodust kesklinna on täpselt 5 km.

Kui kell 10 läbi saab, helistan maaklerile (eelmine kord ta magas veel kl 10). Ta ütleb, et veega peaks kõik korras olema, et ma pean vaatama, äkki on lihtsalt vesi kinni keeratud korteris.

Lõuna ajal saan kokku kardinadisaineriga ja vaatame mu korteri üle. Kardinad saab kuu aja pärast, aga asi seegi. Ja vesi oligi kinni keeratud. Blond!

Pärast tantsu sõidan oma uuest koduselverist läbi. Külmkappi mul ju pole, seetõttu pean panustama valmistoidule, mis veel kella poole üheteist ajal õhtul saada on. Kassa järjekorras seistes näen videolaenutuse boksi ja mul tekib mõte, et miks ka mitte. Filmi ma saan ju vaadata olenemata antenni puudumisest. Teekond koju tundub ikka kole pikk võrreldes eelmise koduga. Kodus hakkan aretama. Esiteks- kust leida kahvel ja joogitops, teiseks- kuidas saada telekas AV-le ilma puldita (pult ununes kolimisel maha), kolmandaks- kust leida juhe, mis ühendaks kodukino ja telekat, neljandaks- kuhu istuda, et süüa ja telekat vaadata. Kui olen vajaminevad tarvikud üles leidnud, lohistan laenatud täispuhutava madratsi elutuppa ja viskan sinna ennast külitama. Teine variant oleks olnud muidugi kogu tehnika magamistuppa vedida, noh kodukino, 5 kõlarit, supakas ja telekas. Umbes siis, kui ma olin oma salati ja koogiga ühele poole saanud vajuvad mu silmad sujuvalt kinni. Püüan meeleheitlikult filmi vaadata, mille eest olen raha välja käinud, aga keskelt läks ikkagi midagi kaduma. Lohistan madratsi magamistuppa tagasi ja magan nagu kott.