neljapäev, november 08, 2007
04.11.2007
Täna on mul esimest korda kaks gruppi tantsijaid järjest, teine 3km kaugusel esimesest. Ettevalmistamine võtab ootamatult kaua aega. Eks peab ju esimeses tunnis eriti veenvalt esinema, et kursus käima läheks ja inimesed ka edaspidi tuleks. Ühesõnaga jõuan eriti täpselt eeltundi kohale, rikkudes sealjuures liikluseeskirju. Häbi, häbi!
Esimene kursus läheb nagu ikka, mööda sissetallatud rada. Enne tunni lõppu viskan palli õhku, et kui soovi on, võime uuel aastal jätkata. Osad noogutavad agaralt, osad jäävad eestlaslikult vaoshoituks.
Ühed õpilased juhatavad mind Sauelt välja ja tegelikult eskordivad mind päris õigesse kohta kohale. Küll on tore, kui on toredaid inimesi. Mind tervitab noor blond kultuurimaja juhataja. Jutu käigus selgub, et tegu on mu kodulinnakaaslasega ja tema mehega me oleme suisa ühes koolis käinud. No Eesti on ikka väike. Valida on kahe treeningsaali vahel: üks on kitsas ja piklik, teine ruudukujuline, aga see eest peeglitega. Otsustan esimese hooga peegliteta saali kasuks, kuna inimesed võivad esimesi samme tehes lihtsalt shoki saada, kui ennast kõrvalt nägema juhtuvad. Tunni käigus selgub, et ringis tantsimine piklikus saalis on üsna võimatu. Noh teate ise, kotlet versus lihapall eksole. Jrgmine kord peaks siiski peeglite ette trügima. Kõige kiftim on asja juures see, et põrandal on kiviplaadid. Ehe maakoha kultuurimaja. Siuke tunne, nagu teeks tunde Lenini nimelises kolhoosis. Mäletan lihtsalt kordi, kus me käisime sellistes esinemas 80-ndail.
Pärast tunde kiman koju mööda uskumatuid kurvilisi metsavahe teid (mitte et ma oleks teadnud, kus ma sõidan, aga öeldi, et siit saab) Tantsud tähtedega vaatama. Jõuan muidugi poole pealt, sest see algas juba siis, kui mu viimane tund lõppes. Hääletan jälle Toome poolt. See on vist mingi fenomen, et lauljad tantsivad hästi. Välja arvatud Karismaa. Eelmisel aastal Padar versus Saar ja sel aastal kipub vägisi Toome versus Värk olema. Kui saade läbi ja elevus kadunud, vajun laksust teleka ette magama. Ju emotsionaalne pinge oli ikka nii suur.
Esimene kursus läheb nagu ikka, mööda sissetallatud rada. Enne tunni lõppu viskan palli õhku, et kui soovi on, võime uuel aastal jätkata. Osad noogutavad agaralt, osad jäävad eestlaslikult vaoshoituks.
Ühed õpilased juhatavad mind Sauelt välja ja tegelikult eskordivad mind päris õigesse kohta kohale. Küll on tore, kui on toredaid inimesi. Mind tervitab noor blond kultuurimaja juhataja. Jutu käigus selgub, et tegu on mu kodulinnakaaslasega ja tema mehega me oleme suisa ühes koolis käinud. No Eesti on ikka väike. Valida on kahe treeningsaali vahel: üks on kitsas ja piklik, teine ruudukujuline, aga see eest peeglitega. Otsustan esimese hooga peegliteta saali kasuks, kuna inimesed võivad esimesi samme tehes lihtsalt shoki saada, kui ennast kõrvalt nägema juhtuvad. Tunni käigus selgub, et ringis tantsimine piklikus saalis on üsna võimatu. Noh teate ise, kotlet versus lihapall eksole. Jrgmine kord peaks siiski peeglite ette trügima. Kõige kiftim on asja juures see, et põrandal on kiviplaadid. Ehe maakoha kultuurimaja. Siuke tunne, nagu teeks tunde Lenini nimelises kolhoosis. Mäletan lihtsalt kordi, kus me käisime sellistes esinemas 80-ndail.
Pärast tunde kiman koju mööda uskumatuid kurvilisi metsavahe teid (mitte et ma oleks teadnud, kus ma sõidan, aga öeldi, et siit saab) Tantsud tähtedega vaatama. Jõuan muidugi poole pealt, sest see algas juba siis, kui mu viimane tund lõppes. Hääletan jälle Toome poolt. See on vist mingi fenomen, et lauljad tantsivad hästi. Välja arvatud Karismaa. Eelmisel aastal Padar versus Saar ja sel aastal kipub vägisi Toome versus Värk olema. Kui saade läbi ja elevus kadunud, vajun laksust teleka ette magama. Ju emotsionaalne pinge oli ikka nii suur.
# posted by Alemana @ 12:10 
