Eluveidrused

Paljude nõuküsimiste ja abi saatel oma autofriigist sõbra poolt, lähen rehvivahetusse. Selleks kõigeks oli mul algaja autoomanikuna vaja kükitada oma beibeka kõrvale maha ja kirjutada üles koodi allolevalt rehvilt. Mida iganes need kolm numbrit ka tähendama peaks, peaasi, et rehvivahetajad aru saavad (pikkus, kõrgus,laius?). Siis on vaja ära otsustada, kas naastud või lamellid. Milleks nii palju otsutama peab asjade üle, millest midagi ei tea...Edasi kuulan naturaalselt nõuandeid ja helistan etteantud numbril, kuna seal olevat vaba aeg rehvivahetuseks. Alustuseks ütlen oma kolm salapärast numbrit ja seejärel koodi UG500. Rehvionu küsib mult, kas beibekal on plekk -või valuveljed. No kift, kust ma tean. Ütlen igaks juhuks plekk, see tundub magedam versioon olevat. Midagi edevat mul seal küll ei ole igatahes. Kästakse kell kuus kohal olla.

Vahepeal on mu sõber samas kohas käinud omale rehve ostmas ja nõudnud "hulgiostult" koos minu rehvidega allahindlust. Nii siis saimegi kumbki 150 krooni alla. Uhh! Rehvivahetus läks ilma viperusteta. Hoidsin ennast lihtsalt väga nurka ära, et mu käest midagi ei küsitaks. Õnneks teadsin vähemalt, misasi on vargavastane võti ja kus see on. Lõppkokkuvõttes võiks öelda, et leidsin maast 5000 krooni, sest ma olin oma aruga arvestanud 4*2000kr talverehvide kuluks.

Olin eelnevalt maakleriga kokku leppinud, et ta libistab mulle postkasti panipaiga võtmed, mida mulle siiani eraldatud polnud, et ma saaks suverehvid sinna ära tõsta. Õhtul leiangi postkastist teise trepikoja võtme. Vahetan riided ja sõidan teise trepikoja ette. Rehvivahetajal õnnestus kõik neli rehvi mulle pagassi ära suruda. Minu rõõm on siis need sealt välja kangutada. Panen jala vastu autot, pikad küüned rehvi sisemusse ja tirin nii, et pori lendab. Üsna kaalukas vidin, pean nentima. Tassin kolm rehvi kuhja (neljas jääb tagavara rehviks) ja lähenen värske võtmega uksele. Keeran nii ja naapidi, aga võti ei keera. Proovin igaks juhuks veel, nügin puusaga takka, aga ei toimi. Lähen proovin oma trepikoja ust, volaa, see on minu trepikoja võti. Nii ma siis seisan seal pimedas rehvihunniku kõrval ja mõtlen, mida teha. Ega muud, kui tuleb helistada maaklerile. Mulle vastab võõras hääl, aga siiski vene keeles, mis lubab oletada, et tegu on sama maakleriga. Räägin oma mure ära, sealtpoolt tuleb hämmeldunud vastus-neuzheli. Siis saan aru, et maakler on purjus. Ega midagi ette heita polegi, kell on seitse, tööpäev läbi. Vestleme üsna adekvaatselt, pean küll oma probleemi veel teist kordagi esitama, aga lõpptulemusena saab ta ivast aru ja lubab homme õige võtme tuua. Loodetavasti ei mõju alkohol mälu kustutavat ja mul tõepoolest on homme õige võti olemas. Hakkan rehve pagassi tagasi panema. Ei ole minul seda rammu, et kaks rehvi kõrvuti kokku suruda. Kolmas rehv on üle, mis üle. Egas midagi, tuleb tuppa sooja võtta. Nüüd on küll tore lugu, kui ma võtit ei saa, sest ülehomme on esimene soolaleivapidu ja ei oleks tore, kui mu külalised poriseks saaks.

Tagasi toas ja seinad rehviporist puhtaks pestud, hakkan peoks ettevalmistusi tegema. Lõpetan homme töö kell kümme õhtul ja siis enam ei jaksa. Pakin lahti nõud, mida arvan vaja minevat ja teibin kastid uuesti kinni. Valin tühjas toas välja nurga, kus võiks asetseda nö Rootsi laud. Lohistan kastid teineteise kõrvale ja katan köögikäterättidega. Asetan neile kõik nõud, mis lahti pakitud sai. Pidulaud on valmis! Külalised pidid oma istumislaused ise kaasa võtma. Tõotab naljakas pidu tulema.