Eluveidrused

Diivan pidi saabuma kl 19-20. Kell 15:25 heliseb mu mobiil ja meesterahvas sealpool räägib, et kas saaks varem diivani tuua, neil jäänud üks sõit vahelt ära. No aga mul algab viie minuti pärast koosolek. Nii siis ütlengi, et helistan kohe, kui koosolek läbi.

Tund hiljem stardin kodupoole. Alguses tuuakse mulle üks kilesse pakitud tumbake. Uus laadung tõotab häälte järgi midagi suuremat olema. Tuppa on kosta ähkimist ja pidevat sõimu: ”No, tõsta nüüd, mis sa venitad, no lükka nüüd kurat, kogu aeg oled saanud, nüüd äkki ei saa ” jne. Siis tõstetakse diivan käsipuu peale diagonaalselt püsti ukseavast läbi lakke kinni. Sõimaja laiutab käsi ja küsib minu käest et, kas siia jätamegi. Ma laiutan samamoodi vastu, et vot mina ei ole ei mees, ehitaja, transamees ega diivani tootja. Pärast mõningast lootusetut vaikust küsin, et aga äkki saab diivani kuidagi mitmeks väiksemaks tükiks teha. Selle peale kostab sõimaja, et ega nemad pole monteerijad, nemad on transamehed. Aga kuna ta ise seisab bareeritud ukse taga toa poolel kinni, siis soostub ja küsib mult mutrivõtit. Teatavasti ei ole minul tööriistu, nii ka ütlen. Siis seisab tüüp veel mõni aeg ja tammub jalalt jalale. Ilmselt loeb kümneni. Lõpuks võtab taskust autovõtmed ja viskab paarimehele:” Mine võta istme alt mutrivõti ja too siia”. Selleks oli tõesti vaja nii suurt teatrit teha??

Sellele kõigele järgneb siiski palju teatraalsem käetoe mahakeeramine. Kõik neli mutrit said raisk sõimata nii, et purujutt oli taga. Mul hakkab mutritest kohe kahjugi ja lähen tuppa hoopis tumbaga tegelema. Võtan käärid ja lõikan tumba kilest välja. Kui ma kile maha tõmban, näen, et olen tumba ühtlasi ära opereerinud…Pikk pragu on külje peal sees ja vatiin paistab. Kui juba hakkab viltu vedama, siis lõpuni. Sõimaja toob mulle tuppa mahakeeratud käetoe ja seejärel tuleb ka ülejäänud diivan, mis põhimõtteliselt visatakse küliti keset tuba. Mehed hakkavad minekut tegema. Karjatan, et oodake, ma ju ei jaksa seda üksi paika keerata-lükata. Nüüd võtab vaevaks suud pruukida see transamees, kes enne sõimatav oli. Paljastub hambumus reha ja kostub: ”Mis sa oled üksi vää, ise nii ilus” Tal vedas, et mul ühtegi kontsaga jalatsit parasjagu käepärast polnud, millega virutada. Selle peale keeravad mehed diivani nii, et saaks käetoe otsa pista. Sõimaja ütleb kiirelt head aega, korjab oma mutrivõtme maast üles ja paneb minema. Hambutu jääb mult veel allkirja võtma. Kui nad läinud on, seisan toas nagu solgiga üle valatud patune keset meeste vänget higihaisu. Tumba on katki, käetugi on maas ja mul ei ole mutrivõtit, pealegi ei jaksa ma ise diivanit õiget pidi keerata. Helistan suures hädas sõbranna mehele ja palun abi. Õnneks on mul selline sõbranna, kelle mehel on kõikvõimalikke tööriistu. Lõpuks kõik laheneb. Tumba kleebin lihtsalt kleeplindiga kinni ja keeran katkise koha vastu seina. Viimaseks asjaks kogu projekti juures jääb eestoa ja magamistoa vaheline uks diivani äsja külgekeeratud käetoe taha kinni nii et kui tahta ust edaspidi kinni panna, peab diivani oma nishist välja sikutama.

# posted by Alemana @ 17:47