esmaspäev, detsember 17, 2007
17.12.2007
Olen taas võidurõõmsalt tööl.
Minu viimasest kirjest on möödunud veidi üle nädala, mil ma arsti käsul kodus teki all konutasin. Ma ei ole väga pikalt nii haige olnud. Tundus kohe uudse kogemusena. Lapsepõlves ma olin rohkem haige kui terve, aga ilmselt on see kõik lihtsalt meelest läinud. Vähe sellest et kõhuvalu kurku ja ninna lõi, palavik ei läinud alla. Istus koguaeg 37,2 ja 37,3 peal. Nagu isegi teate, on selline keatemperatuur äärmiselt tüütu. Lihtsalt oled uimane ja väsinud kogu aeg. Uimane oled muidugi ka nohust ja pidevast puhumisest/nuuskamisest. No ja säärane uduhall ilm, nagu meil siin praegu on, ei mõju mitte kuidagi julgustavalt. Ükskõik, mis kell une pealt silmad lahti teed, ikka on pime. Mitte midagi ei saa aru, mis kell on.
Minu pea ainsaks atraktsiooniks on hetkel veel endiselt kolm sahisevat telekanalit, mida ma jätkuvalt toaantenniga püüan. Ja üldiselt on ju nii, et kui sa ei ole internetis, siis sind pole olemas. Seega ega keegi eriti ei helistanud ka, et kuidas läheb ja kas ikka süüa või ravimeid on. Oled üksi, siis saa ise endaga hakkama! Ema muidugi helistas iga päev ja muretses, samas on ka temal jälle vererõhu probleemid...Üsna ebameeldivaks seigaks on ka see, et mul ei ole veel kardinaid. Ehk vastasmaja naabrid said vahtida minu kõhetut öösärgis tuiavat kuju juuksed püsti peas, nina punaselt kiirgamas.
Õnneks aitasid pikki vangistuspäevi mööda saata noodsamad tantsuDVD-d. Sinna oli kirjutatud kahe hooaja jagu saateid. Ma küll ei lugenud, aga ühes hooajas on umbes kümmekond saadet ´a tund aega. Ehk et kuna ma pidin need enne aasta lõppu tagasi andma, siis pidin andma oma parima, et kõik ära vaadata. Ja see parim aeg mulle ka anti, siis haiguse näol. Peab ütlema, et võibolla oli mu palavik osalt ka sellest saatest pärit. Ma naersin ja nutsin vaheldumisi. Eks haige inimene on siuke hellik ja silmad vesisema koha peal ka. Nutmise kohti vast selgitada pole vaja. Neiks olid kõrgetasemeliselt esitatud kavad ja emotsioonid, mis tekkisid esinejail zhüriiliikmetelt saadud tagasiside peale. Küll aga võin ma kirjeldada taas kord ühte koomilist juhtumit.
Enne lavale minekut on tehtud intervjuu ühe tantsijaga. Noormees (kelle vanus ületab limiiti ehk 30 eluaastat), kes on tulnud konkursile koos Emaga, näeb välja nagu eriti pikkade juustega John Lennon. Tal on seljas kottis dressipluus, puhvis shortsid ning toredad pika säärega sokid. Ta räägib oma treeningutest ning sellest, et ta soovib, et tema esinejanimi oleks Seks. Ta tahab olla ürgse mehelikkuse kehastuseks laval. Seejärel ta läheb ja esitab oma soolo. See näeb välja nagu äpardunud koolieeliku karglemine. Rütmitu, tehnikatu, emotsioonitu, abitu. Naiszhüriiliikmed irvitavad valjuhäälselt, mehed küsivad kuuldavalt- what is that?! Hinnangu andmisel püütakse olla võimalikult diplomaatilised ja öeldakse, et parem oleks vast koju ära minna. Kui kõik läbi oli, võtab võimust Ema. Ta süüdistab zhüriiliikmeid ebaprofessionaalsuses, alandamises ja milles kõik veel. Kui ma pärast internetis surfasin, selgus, et Seks käis veel ka järgmisel hooajal proovimas, kust ta saadeti minema fraasidega- sinust ei saa mitte tantsijat sellel Planeedil, saa sellest aru ja ära tule enam järgmisel aastal tagasi. Kui keegi viitsib vaadata, siis teise aasta esinemise leiate siit http://www.youtube.com/watch?v=RKmixnC9yfY ja võrdluseks midagi pärismaailmast http://www.youtube.com/watch?v=ssKbJj4we-Q Nüüd on siis saated vaadatud ja hing ning mõtted tükiks ajaks tantsuemotsioonidega täis tuubitud.
Kusjuures selgus, et haigusest välja tulek on sama karm, kui haige olemine. Palavik oli mu jaksuga teinud absoluutse mati. Tahtsin üks päev enne arstile minekut minna õue käima, et veidigi mujale keskkonda saaks. Selleks ajaks, kui ma juuksed ära kammisin olin juba väsinud ja kui omale riided selga sain olin üleni higine ja käed värisesid. Kohutavalt nõrk olemine. Nüüdseks olen mõned päevad turgutavaid vitamiine söönud ja olek on enam vähem tavaline. Vahel võtab silme eest kirjuks, kui liiga ruttu püsti tõusta, aga üldiselt olen rivis.
Minu viimasest kirjest on möödunud veidi üle nädala, mil ma arsti käsul kodus teki all konutasin. Ma ei ole väga pikalt nii haige olnud. Tundus kohe uudse kogemusena. Lapsepõlves ma olin rohkem haige kui terve, aga ilmselt on see kõik lihtsalt meelest läinud. Vähe sellest et kõhuvalu kurku ja ninna lõi, palavik ei läinud alla. Istus koguaeg 37,2 ja 37,3 peal. Nagu isegi teate, on selline keatemperatuur äärmiselt tüütu. Lihtsalt oled uimane ja väsinud kogu aeg. Uimane oled muidugi ka nohust ja pidevast puhumisest/nuuskamisest. No ja säärane uduhall ilm, nagu meil siin praegu on, ei mõju mitte kuidagi julgustavalt. Ükskõik, mis kell une pealt silmad lahti teed, ikka on pime. Mitte midagi ei saa aru, mis kell on.
Minu pea ainsaks atraktsiooniks on hetkel veel endiselt kolm sahisevat telekanalit, mida ma jätkuvalt toaantenniga püüan. Ja üldiselt on ju nii, et kui sa ei ole internetis, siis sind pole olemas. Seega ega keegi eriti ei helistanud ka, et kuidas läheb ja kas ikka süüa või ravimeid on. Oled üksi, siis saa ise endaga hakkama! Ema muidugi helistas iga päev ja muretses, samas on ka temal jälle vererõhu probleemid...Üsna ebameeldivaks seigaks on ka see, et mul ei ole veel kardinaid. Ehk vastasmaja naabrid said vahtida minu kõhetut öösärgis tuiavat kuju juuksed püsti peas, nina punaselt kiirgamas.
Õnneks aitasid pikki vangistuspäevi mööda saata noodsamad tantsuDVD-d. Sinna oli kirjutatud kahe hooaja jagu saateid. Ma küll ei lugenud, aga ühes hooajas on umbes kümmekond saadet ´a tund aega. Ehk et kuna ma pidin need enne aasta lõppu tagasi andma, siis pidin andma oma parima, et kõik ära vaadata. Ja see parim aeg mulle ka anti, siis haiguse näol. Peab ütlema, et võibolla oli mu palavik osalt ka sellest saatest pärit. Ma naersin ja nutsin vaheldumisi. Eks haige inimene on siuke hellik ja silmad vesisema koha peal ka. Nutmise kohti vast selgitada pole vaja. Neiks olid kõrgetasemeliselt esitatud kavad ja emotsioonid, mis tekkisid esinejail zhüriiliikmetelt saadud tagasiside peale. Küll aga võin ma kirjeldada taas kord ühte koomilist juhtumit.
Enne lavale minekut on tehtud intervjuu ühe tantsijaga. Noormees (kelle vanus ületab limiiti ehk 30 eluaastat), kes on tulnud konkursile koos Emaga, näeb välja nagu eriti pikkade juustega John Lennon. Tal on seljas kottis dressipluus, puhvis shortsid ning toredad pika säärega sokid. Ta räägib oma treeningutest ning sellest, et ta soovib, et tema esinejanimi oleks Seks. Ta tahab olla ürgse mehelikkuse kehastuseks laval. Seejärel ta läheb ja esitab oma soolo. See näeb välja nagu äpardunud koolieeliku karglemine. Rütmitu, tehnikatu, emotsioonitu, abitu. Naiszhüriiliikmed irvitavad valjuhäälselt, mehed küsivad kuuldavalt- what is that?! Hinnangu andmisel püütakse olla võimalikult diplomaatilised ja öeldakse, et parem oleks vast koju ära minna. Kui kõik läbi oli, võtab võimust Ema. Ta süüdistab zhüriiliikmeid ebaprofessionaalsuses, alandamises ja milles kõik veel. Kui ma pärast internetis surfasin, selgus, et Seks käis veel ka järgmisel hooajal proovimas, kust ta saadeti minema fraasidega- sinust ei saa mitte tantsijat sellel Planeedil, saa sellest aru ja ära tule enam järgmisel aastal tagasi. Kui keegi viitsib vaadata, siis teise aasta esinemise leiate siit http://www.youtube.com/watch?v=RKmixnC9yfY ja võrdluseks midagi pärismaailmast http://www.youtube.com/watch?v=ssKbJj4we-Q Nüüd on siis saated vaadatud ja hing ning mõtted tükiks ajaks tantsuemotsioonidega täis tuubitud.
Kusjuures selgus, et haigusest välja tulek on sama karm, kui haige olemine. Palavik oli mu jaksuga teinud absoluutse mati. Tahtsin üks päev enne arstile minekut minna õue käima, et veidigi mujale keskkonda saaks. Selleks ajaks, kui ma juuksed ära kammisin olin juba väsinud ja kui omale riided selga sain olin üleni higine ja käed värisesid. Kohutavalt nõrk olemine. Nüüdseks olen mõned päevad turgutavaid vitamiine söönud ja olek on enam vähem tavaline. Vahel võtab silme eest kirjuks, kui liiga ruttu püsti tõusta, aga üldiselt olen rivis.
# posted by Alemana @ 15:31 
