Eluveidrused

Veedan jõulud ema juures, nagu ikka. Jõululaupäeva hommik algab eriti lõbusalt. Meie magamistuba ja naabrite köök jagavad ühte väga hästi läbikostvat seina. Ärkan naabrilapse röökimise peale. Ma ei saagi une pealt aru, kas tal on siuke mäng või ta lihtsalt jonnib. Kui lärm juba tükk aega kostnud on, tuleb pereisa karjatus: "Mine p...e ausõna!" Vot nii kasvatatakse tänapäeval lapsi. Ei saa just öelda, et pärast seda unega hästi oleks olnud.

Külastan traditsiooniliselt paari sõbrannat ja lobiseme elust olust. Ühe sõbranna juurde sõit oleks ääre pealt halvasti lõppenud. Ostan kaasa tordi ja paljureklaamitud Torrese brändi metalses purgis koos pokaaliga. Ühel hetkel keerab üks auto mulle väga uniselt ette. Pidurdan nii kuidas jaksan. Selle peale hüppavad kingitused istmelt põrandale, käib raksatus ja kolin. Olen nii ähmis kingituste heaolu pärast, et ei taipa isegi signaali anda. Lasen omatte lendu rõveda sõimu ja tõmban tee äärde, et vaadata, mis juhtus. Tordilt on kõik kaunitused külje peale vajunud. Esialgu muud ei tuvasta. Kui külla jõuan, käib äkitselt hele laks ja järgmisel hetkel on metallpurk tühi. Kõik kohad on klaasikilde täis. Inspekteerimisel selgub, et pudel ise on küll õnneks terve, purunes vaid pokaal. Ilmselt lükkas pidurdamisest saadud müks purgil kaane lahti ja kuna purk minu kätte kogemata kombel kaas allapidi sattus, siis nii see läks. Tore on minna külla ja algatuseks suure kaose tekitada. Teisele sõbrannale viisin kingiks lauamängu, mille võitjaks saab inimene, kellel on "surres kõige vähem asju". Sobis väga hästi kokteilide kõrvale mängimiseks. Naersin üle hulga aja nii, et pisarad voolasid.

Veel külastan kahte kontserti. Ma ei tea, kas noorem rahvas ei käi kontsertidel või satun ma lihtsalt vanainimeste üritusele, aga minu tõttu langeb publiku keskmine vanus rängalt 55-le (ma arvan). Kontserdid ise on väga head. Esimene on RAM+S.Sisask+Pissarenki trio ja teine Arsise kellad. Viimaselt saan näiteks teada, et Moskvas igal aastal 31.detsembril mängitav Pähklipureja etendus on alati välja müüdud, mis sest, et piletihind meie rahas on 20 000 kr ja et laul Püha öö saab järgmisel aastal 190 aastaseks.

Muud olulist ma korda ei saatnudki. Ülejäänud aja (peaaegu nädala) vedelen niisama ja vahin telekast lõputuid kiisude-kutsude-päkapikkude filme. Vähemalt on sel aastal ka mõni uus film, mitte et see vabandaks nende nõmeduse. Samas, Jääaega saab vist küll lõputult vaadata. Iga kord avastad mingi uue detaili, mille üle itsitada.

Kui ma koju tagasi sõidan, hakkab umbes paarkümmend kilomeetrit linnast väljas tihedat lund sadama. Ühest punktist õhus lendab minu suunas miljon helvest, mis ilmselgelt häirib sõitmismugavust. Kuna maa on kerge valge korraga kaetud, langeb üldine liikumiskiirus 80km/h-s. Mööda ka sõita väga ei julge, aga samas on see ilmselgelt liiga aeglane kiirus. Eriti tore oli, kui eesolevad autod pidurdavad hoo 60 km/h-s, kui keegi vastu juhtub tulema. Võtan siiski südame rindu ja sahistan paarist autost mööda. Ühesõnaga kogu jõulude ajal ainsate helveste sadamise ajal suudan ma olla autoroolis ja sellest pigem õnnetust kui õnne tunda. Mitte, et need paar helvest oleks kauemaks, kui üheks tunniks maha vedelema jäänud.

Kui ma alles vastupidises suunas sõitsin, helistas mulle endine kolleeg, kellest kallis kodumaa pidi loobuma ja itaallasele mehele ära andma. Küsisin, kuidas neil seal ilm on. Ta ütles, et päris külmaks on läinud, +3C, aga muru on ikka roheline, nagu peab. Mul ei jää muud üle, kui öelda, et Itaalia jõulukliima ei erine kuidagi Eesti jõulukliimast. Siin on täpselt sama. Ta küsib, et mida järgmiseks, kas teil hakkavad mandariinipuud kasvama. Ju vist, kui nii edasi läheb... Kahjuks erineb Eesti suvekliima veel endiselt Itaalia suvekliimast.

Paar tähelepankut mul küll veel nende jõuludega seoses on. Esiteks, ma nägin meie söögilaual lehetäid ja kilekotil, kus ema hoiab oma lokirulle, sipelgat. Mõlemad putukad olid elu ja tervise juures kusjuures. See, kuidas sipelgas tuppa sai, võib veel kuidagi välja mõelda. Eks nad on koguaeg meie maja juures elanud ja treppe mööda jooksnud. Aga kuidas lehetäi tuppa sai? Kuusega või? Need on ka varsti nagu tänapäeva koid, kes söövad polüeteleenkotikesi. Teine tähelepanek on see, et lisaks jõulukaartide saatmise ebapopulaarsusele on nüüd ebapop saata ka sõnumeid. Ma sain kokku vist vaid viis sõnumit. Tundub, et mitte ainult minul ei ole ududeprekas.