Eluveidrused

Helistan maaklerile. Mul on talle kolm juttu:

1. ma olen selle pea kolme kuu jooksul näinud, et prügi on ära viidud kaks korda. Seega näeb asi välja selline nagu juuresolevalt pildilt näha. Ometi tekib uusi elanikke juurde ja iga uue elanikuga kaasneb jõhker kogus pappkaste. Nii palju siis sorteerimisest.

2. ta lubas kuu aega tagasi, et värav parandatakse ära, aga ei juhtunud midagi. Päris nõme on iga kord kümme korda puldiga klõpsutada enne kui värav avaneb

3. mu aken on kriibitud.

Kõikidele probleemidele lubati lahendust. Hea mees, kes lubabki.

Täna pean ära otsustama, kas ma lõppude lõpuks lähen märtsis töökaaslastega Himosele või mitte. Mina, kui tuntud spordipõlgur. Suurimaks argumendiks jääb, et kui ma end kirja ei pane ja sõidupäeval kõik õhinal rõõsade põskedega bussi astuvad, siis hakkab mul kahju, et ma ei lähe. Seega on vaja laenata sooje spordiriideid ja varuda ohtralt Jägermeistrit. Võimalik, et isegi panen korraks suusad alla. Siis tuleb ainult hinge kinni pidada, et ma konte ei murra, vastasel juhul olen oma tantsugruppidest ilma. Ja see oleks katastroof.

Üks põnevaid seiku tänases päevas on töökohas tööle hakanud tuletõrje alarm. Maja, kus meie kontor asub on alla aasta vana ja siiani löövad välja erinevad lastehaigused. Üks neist on toosama sireeni põhjuseta tööle hakkamine, seda küll vaid paariks sekundiks. Nüüd lärmas see väga pikalt. Ma arvan, et oma kümmekond minutit. See on väljakannatamault vali plärin. Pealegi ei või ju iial kindel olla, et see on parasjagu valehäire. Kuna ma lolli peaga andsin lubaduse olla ka töökeskkonna spetsialist, hakkasid murelike nägudega kolleegid mu ukse vahel trampima ja küsima, mis nüüd saab. Panin siis riidesse ja läksin evakuatsioonitreppidest alla kaema, mis värk on. Mobiili unustasin muidugi lauale ja sissepääsukaardi käekotti. Poolel teel alla mõtlesin, et kui alt uks kinni on, siis siia ma jäängi… Kõikide uste ette olid laskunud tuletõkke kardinad, liftid ei sõitnud. Noh, nagu peab eksole. Pugesin peauste kardinate alt sisse ja nõutasin, mis toimub. Midagi ei toimunud, nagu arvata oligi. Adminnitädi ei osanud õigeid nuppe vajutada, muud miskit. Lõpuks ta sai sellega siiski hakkama, aga liftid ja kardinad ei töötanud veel väga pikka aega. Õnneks saabus üks mu kolleeg, kellel oli parasjagu kaart kaasas ja me evakueerusime kontorisse tagasi.