Eluveidrused

Mind äratab aknaalune karje otse südamepõhjast suunatud kaugele-kaugele: „Tule siia, raisk, ja anna mu raha tagasi!” Äri vajab ajamist juba varastel hommikutundidel.

Lõuna ajal naudin abistavat sõbrakätt, mis kougib lahti mu vannitoa lambi ning vahetab pirni ja parandab kummuti sahtli siini ühenduse. Eile shoppasin huupi erinevaid pirne, mis võiks oletuslikult vannitoa lakke sobida. Ühest toidupoest sain ümmarguse ja teisest pikliku pirni. Nüüd on mul üks piklik üle. Ümmargune oleks võinud matt ka olla, siis oleks eriti hästi olnud. Ega ma väga valesid võtteid ei kasutanudki lambi lahtimonteerimiseks, lihtsalt oleks pidanud lähenema kruvikeeraja otsaga, mitte kääride omaga ning jõudu oleks võinud siiski ka rakendada. Aga ma teadsin kohe, et iva on neis pisikestes augukestes kupli ülemises servas. See on maailmas hästi korraldatud, et mõeldi välja sõprus.

Õhtul lähen kinno vaatama Mosfilmi Saatuse iroonia: Lugu läheb edasi. Peab ütlema, et kinokaaslase leidmine sellele filmile oli omamoodi tegu. Noh, kui aus olla, ega mina ka vast just särasilmseimalt reageeriks, kui keegi mind Vene filmi vaatama kutsuks. Selle filmi puhul on aga tegu järjega sellisele vahvale teosele nagu Saatuse iroonia ehk hüva leili, mis valmis tollel põneval aastal, kui 1.juunil sada õitsvatele sirelitele lumi ehk aastal 1975 (ema rääkis, ma ise ei mäleta). Mind õhutas kunagi lapsepõlves seda filmi Kesktelevisioonist vaatama mu kadunud isa, kes ütles, et see on üks väga lõbus lugu. Tõepoolest oli. Vaatasin seda filmi ikka ja jälle. Peamiselt näidati seda 31.detsembril, kuna tegevus toimub aastavahetusel. Viimati selgelt meeles olev kord, kui seda vaatasin, oli aastal 1997 (miks, on juba eraldi pikem lugu). Tuli välja, et väga paljud mu tuttavad ei olnudki seda suurepärast teost näinud. Niisiis, filmi järjes tegutsevad eelmise filmi peategelaste lapsed ning üllatuslikult ka nemad ise, lihtsalt 30 aastat vanemad. Ühte meesnäitlejat ma ei tundnud küll pikka aega ära, aastad olid oma töö teinud. See on üks väheseid juhuseid, kus teine osa on sama hea kui esimene. Osavalt oli nostalgia mõttes ära kasutatud samade stseenide kordusi peategelaste laste ettekandes, sama muusikat, sama ideed. Vürtsiks asjale oli sinises mantlis lõputult mööda linna ringisõitev purupurjus näärivana koos blondide patsidega lumehelbekesega, vangikongis istuv purjus soomlane (kas see lõik oli tehtud spetsiaalselt Eesti turu jaoks??), miilitsajaoskond, kus liikumapanevaks jõuks on endiselt pudel viina, remondi järele karjuvad trepikojad, kohutavalt maitsetu sisustusega korterid, lookas uusaastalaud, kus tähtsal kohal seisab purk punast kalamarja, naaberkorteri grusiin, kellel on kange aktsent ja tuhm aju. Kõik, nagu peab. Ehe Vene värk! Muuhulgas saan teada, et noa mahakukkumise ja sellega meeskülalise saabumise ennustamise traditsioon on meile üle tulnud Venemaalt. Kõige ilusam lause filmis on- u ljubvi net proshedshevo vremeni. Kes suudab selle tõe järg elada, on tõepoolest koguaeg õnnelik. Pärast filmi ostan poest suure karbi kartulisalatit ja purgi marineeritud kurke. Kalamari jääb teiseks korraks.

# posted by Alemana @ 23:18