Eluveidrused

Külastan kontserti, kus esineb The Real Group. Kuulsin neid esimest korda lavalt viis aastat tagasi, aga pean ütlema, et suurt ei mäleta midagi, mida nad esitasid. Niisiis on laval kaks naist ja kolm meest. Üks meestest on kollektiivi looja ja laulnud seal algusest peale ehk 23 aastat. See on ikka uskumatult pikk aeg tegeleda ühe ja sama asjaga. Minu lugupidamine.

Üldises plaanis pean ütlema, et neid on parem kuulata, kui vaadata. Välja arvatud laul, mis rääkis professorist, kes leiutas perpeetum mobile. Seda lihtsalt peab nägema, kuidas inimesed selliseid häälitsusi teevad. Põhjuseid, miks neid halb vaadata oli minu jaoks kaks. Enamus lauljatest on laval põhjamaiselt staatilised, kuid ühel blondiinil on ilmselgelt raskusi oma keha vaoshoidmisega. Hädasti on vaja nõksutada ja eluvalulisi grimasse teha. Alguses on tore vaadata, kuidas üks kogu tähelepanu endale tõmbab, pärast muutub see tüütavaks ja tundub kuidagi võltsina. Teiseks tundub, et nad olid äsja oma imagoloogi lahti lasknud või siis uue ja maitselageda palganud. Üks naistest on lapseootel ja et see lavalt kena välja näeks, peab päris palju riietega pingutama. Esimeses osas on mõlemale daamile selga pandud must kleit, mis eest tugevalt lühike, tagant pikem. Läbilõige rindade all. Suurem daam nägi tõeliselt halb välja. Kõht pungestas viimase vindini sirgu veetud kleidi seest välja ja tõi esile paistes jalad. Teises osas on blondiinile selga veetud miski hall kostüüm, mis näeb välja nagu lambikuppel ja jalga veetud lillad sukad. Tulevasele emale aga ilma lõiketa kleit, mis teeb tast heinasao.

Muidu on kontsert tore. Plaati küll ei ostnud, sest ei olnud sellist kogumikku, kus minule meelepärased lood koondatud oleks.

# posted by Alemana @ 13:23