Eluveidrused

Juba eile õhtul tekkis mul mure, mida hakata tänase reedese õhtuga peale. Ikka täitsa igav ja nõme on reedel üksi kodus konutada. Leidsin veel eile õhtul mõttekaaslase ja mul tekkis idee minna kartidega kihutama. Enne kontserti aga sain kokku oma endise kolleegiga, kes kutsus P.Vähi ning T.Jonineni neli kuud kestnud siiditee reisitutvustuse õhtule. Seega on mul täna hommikuks dilemma, kas minna kultuurselt või sportlikult aega veetma.

Kuna eile jõudis kardijutt juba umbes nelja inimeseni, saatsin eeluuriva emaili välja, et kas on üldse huvilisi. Tuli välja, et seitse huvilist sai kokku. Seega jääb kultuuriprogramm ära. Ma olen üks kord varem kardiga sõitnud. Siis hakkas mul pea ringi käima suurest ühtepidi kihutamisest. Täna on rajal korraga neli meest ja kaks naist. Iseenestki mõista on mehed juba umbes kolmandal ringil, kui naised ikka alles esimesega hakkama üritavad saada. Eriti karm on üks S kurv, kus tagumisest kaarest väljasaamisega on tükk tegemist. Hea, et raja ääred on kummiga vooderatud, saab pehmemaid kõkse. Selles kohas pidin ma iga kord vähemalt ühe mehe endast mööda laskma, sest nende käes on kurvide võtmine naljamäng. Ühesõnaga umbes poole pealt loobun igasugusest konkurentsis püsimise ideest ja kruiisin omasoodu edasi. Lõpptulemusena meie grupi liidri ja viimasele kohale platseerunud minu parimate ringide võrdlus näeb välja selline: 00:00:68 versus 00:30:ja mingi number veel. Pea ringi ei käigi, aga väga veider tunne on keres küll. Kart raputab hullumoodi ja olemine on üsna nadi. Nõrk beib, pole midagi teha.

Istun oma auto rooli, et sõita linna aftekale. Vajutan gaasi aga üldse edasi ei lähe. Karditunenetus on alles jalgades.

Kella üheteistajal õhtul vanalinnas miskit kohta leida, kus seitse inimest istuma saab, on üsna keeruline. Õnneks mahtusime kogemata ühte eliitkohvikusse ära. Nende caipirinha’d on väga-väga head, aga teenindus on üliaeglane. Mõttekas oleks olnud kohe kaks kokteili korraga ära tellida.

Tore reedeõhtu sai.