Eluveidrused

Magan nii kaua, kuni torust tuleb. Uskumatult mõnus. Umbes kella poole ühe ajal lõunal helistab pinginaaber, et nad on nüüd Tallinnas ja tuleks mulle külla ka. Paanika! Kodu on koristamata, süüa midagi pakkuda ei ole (külmkapi puudumisel ei saa ma midagi varuda), auto on alles linnas parkeerumas… Ega midagi teha pole. Parim, mida ma nii vähese ajaga teha saan, on koristamine ja endale näo ette kloppimine. Joome minu juures algatuseks tassikese jasmiiniteed ja siis läheme linna sööma. Söön ühe neljajuustu pasta ja desserdiks rüüpan cappuchinot ning maiustan creme brule’ga. Pärast kõike seda tunnen, et kõik riided on väikesed, kõhus on kivi ja kehakaal umbes viis kilo raskem. Kõht sai äärmuslikult täis laetud, aga väga hea oli. Võtan oma linna üksi jäetud auto, pesen ta puhtaks ja lähen koju kõhtu silitama.