Eluveidrused

Kui koridori ukse avan, lööb näkku ehe s…hais. Esimese hooga ei saa arugi, et miskit valesti on. Elasin ju vanas kohas koguaeg selle haisu sees. Siis plahvatas, et mida kuradit. Jälle?! Mu peenel venelannast naabril, kellel on Gucci käekell ja ilmselt tulevikumoodne soeng, sest ma ei saa selle ilust aru, on kass. See kass elutseb pool ajast koridoris. Esimest korda, kui ma ta koridorist avastasin, viisin ta naabrile tuppa tagasi, et näe, on plehku pand vms. Nüüdseks on kass kolm korda koridori reostanud. Kust tuleb inimesel idee võtta kass ja siis seda üldkoridoris pidada?! Trampisin hinge kinni hoides ja mõttes vene keelset sõimu kokku pannes naabri ukse taha. Tal vedas, teda polnud kodus. Kodus pean väikese pausi, rahunen veidi ja kirjutan pr. Guccile, mis ma tast arvan. Kõik ikka vene keeles. Ise olen ka uhke, kui kirjaga maha saan. Polegi päris meelest ära läinud, kuidas vene tähestik välja nägi. Seejärel topin kirja kassiomanikule ukse vahele.

Öösel kell 3.45 helistatakse kõrvulukustavat sireeni. Loe minu uksekella. Nõudlikult ja mitu korda. Esimene mõte, mis peast läbi käib- pr Gucci sai kirja kätte ja tuleb kätte maksma. Küsin läbi ukse, kes on. Uksesilma mul ei ole. Ukse tagant kostub vene keelne naisterahva jutt, et ühistust ollakse. Ehmatan unise peaga üsna ära, et kas avarii või mis häda see nüüd olema peab. Avan ukse. Seal seisab vanem naisterahvas ja trepil konutab miski vunts. Naine selgitab mulle, et ühistu esimees-maakler saatis neid. Häda selles, et kortereid on nii vähe müüdud ja maja kulud on nii suured ja ma pean 200 krooni sularahas neile maksma. Vahin neid nagu loll. Mitte midagi ei saa aru. Kus on paanika? Selle pärast ajasidki mind üles, et 200 krooni vaja anda või????? Sõiman tüübid seina külge kinni. Selle peale ähvardavad nad mul elektri välja võtta. Ja päeval ju mind kodus pole ja kuidas nad peaks mind kätte saama. Nemad Paldiskit tulevad praegu raha küsimast just, rassivad hullult. Näe-silmad magamatusest puha punased. Ja muide, nad on autoga! Asi läheb järjest põnevamaks. Küsin arvet. Arvet ei saa. Küsin tshekki, seda ka ei saa. Ütlen, et kannan siis ühistu arvele. Ei, seda ei tohi teha, hoopis teised süsteemid on ja. Küsin, et kas helistan kohe maaklerile ja uurin, milles asi. Nemad lahkelt lubavad, et jaa, palun, küsige järele. Loomulikult ma seda ei tee keset ööd. Järgmisel hetkel sünnib mul biznizplan. Ütlen, et mul ei ole sularaha, ainult kaart on. Nemad ei usu. Ma ütlen, et mina ei usu, et nad ühistust on. Pärast mõningast kemplemist nõustuvad nad andma mulle a/a nr-i ja NIME. Tegemist on seltsimees Marina Nikulinaga, kes nõutab raha Maria Soe arvele. Enesest täiesti väljununa, vihast värisevana ja pahviks lööduna seisan keset tuba ja ei saa siiani millestki aru. Väljapressimine keset ööd?! Ela siis nii-üksi ja väike keset halbu inimesi.

Magama loomulikult ei jää, kortsutan kella kaheksani linu ja lähen tööle.