Eluveidrused

Shoppan ehitustarvete poest omale kahte tooni värvi ja mõned värvirullid ning pintslid. Unustan sealjuures ostmata värvivanni. Teel koju see mulle õnneks meenub ja lippan suvaliselt teele jäänud värvipoest läbi. Pärast selgub, et oluliselt lihtsam oleks olnud, kui ma oleks ostnud kaks vanni, mõlema tooni jaoks.

Olen just omale värvimise riideid selga tõmbamas (neid samu, mis mul vana korteri koridori värvimise ajal seljas olid ja pärast seda värviplekilised on), kui heliseb telefon. Mulle helistab üle aasta mu endine tantsupartner. Ilmselt suuresti sellest, et ta on eelnevalt tugevasti julgust võtnud, lobiseme me kolm tundi. Selle aja peale on väljas pilkaselt pime, aga mu ind mumme seinale maalida pole teps mitte raugenud. Lohistan oma ainsa valgusallika koridori. Esimese asjana märkan, et koridoris on tärganud teine elu, mida ma ilma valgustita pole enne lihtsalt märganud. Peab vist ikkagi koristama, enne, kui see ka ilma valgustita näha ja tunda hakkab olema.

Kleebin, mõtlen, värvin, mõtlen, pesen ja nii mitu korda järjest. Valmis ta saigi. Päris lõbus. Kaks tundi läks.