Eluveidrused

Otsustame ühe saunamutiga kinno minna. Mul mõlgub juba ammu meeltes Lepitus ja 18 14. Seekord kaalub kultuuri ja intelligentsuse alla romantika. Ühesõnaga läks, nagu alati ja me valime filmiks P.S. Ma armastan sind. Mind pani juba ette itsitama meespeatagelase rahvus- iirlane. Ma ei pea pettuma. Esiteks tundub mees mulle huvitavalt tuttav. Ragistan ajusid, ise järjest enam enese peale tige olles, et kuidas ma ei suuda meenutada. Ja just siis, kui ta karjatas esimest korda vihaselt oma abikaasa peale lööb põlema lambike minu peas. Ooperifantoom! Seesama salapärane tüüp, kelle päris nägu, st ilma maskita, ma juba tol ajal näha ihkasin. Tol ajal oli aasta 2004 ja ma tõesti ei olnud teda varem märganud. Äärmiselt sharmantne tüüp oma südantrabava muigega. Ainus asi, mis mind häirib, on vaevutuntav kõnedefekt. Rahvuselt küll shotlane, suudab ta iirlase peaaegu veatult välja mängida. Siiski annaksin esikoha tema „emale”, kes räägib nii ehedat iiri aktsenti, et korraks hakkab hirmus. Ka minu „ämm” rääkis nii. Grand!, my love( hääldatakse mi lof), kiss my ass (hääldatakse: mi aars) ning good luck (hääldatakse: luk) ..uuuuh, pure Irish. Lisaks Iiri imelised sametised ja maalilised maastikud. Nagu päris. Film ise on muidugi ehe naistekas. Irvitamist meeste üle, armastust nendesamade meeste vastu ning rõõmu, äratundmise ja kurbuse pisaraid- kõike on. Minu jaoks ka paar isiklikku puudutust lisaks. Väga lahe, jään rahule. Lisaks vaatan telekast peale Top Gear’i, mille ma avastasin Iiri elades ja vaatasin seda saadet juba seal äärmiselt suure mõnuga. Ilmselt on see esimene ja viimane autosaade, mis mind kunagi üldse huvitanud on.

Nimetagem tänase päeva meenutuste päevaks. Muide, ükskord tahan ma sinna tagasi. Turistina muidugi mõista.

# posted by Alemana @ 00:01