Eluveidrused

Kauaoodatud talgud. Kahjuks ei jõua ma lõunal poodi ja nii jääb talgulistele söögi-joogi ost selleks ajaks, kui nemad juba töötavad. Päris naljakas vaatepilt, kui mehed voorivad võimalikult suurte tööriistakastidega mu korterisse. Nagu läheks millekski enamaks kui pelgalt lampide kruvimiseks ja tapeedi liimimiseks. Peab ütlema, et midagi eluolulist puudu ei olnudki. Ma mõtlen spetsiifiisi kruve või muid kinnitusvahendeid. Või siis oli, aga mehed leidsid teineteise tööriistakastidesse kaevudes puuduolevad jubinad. Ega ma kõike ei näe ka, ma ju samal ajal shoppan süüa. Kui koju tagasi jõuan, hõikan ”Lapsed, emme tõi õlu!” Üks mees kargab hüpeldes voodilt maha ja ütleb lõbusalt, et lapsed hullasid just voodi peal. Ega magamistoa lampi muidu üles ei saagi. Peame pausi ja näkitseme hea ning parema kallal. Paus muidugi venib ja klaasid muudkui tühjenevad ja täituvad, tühjenevad ja täituvad. Ühelt maalt hakkan muretsema, et kas nagi ja uksesilm ka ikka omale kohale saavad. Püüan vaikselt meelde tuletada. Kui järg lõpuks koridori jõuab, tekib hulk radikaalselt huvitavaid ideid. Näiteks, miks panna vaid üks uksesilm kui inimesel on ometigi kaks silma ja miks ei võiks teha ka lisaava rääkimise jaoks või miks ei võiks üle 1,9m pikkune mees paigaldada uksesilma enese silmade kõrgusele, et siis ukse tagant kuulata, kuidas mina taburetti lohistades ukse poole torman. Igaljuhul läheb selle kõige jaoks palju aega ja palju nalja. Suurem tegemine on reljeefse seineksi peale disaintapeedi liimimine. Aga ka sellega saadakse kenasti hakkama. Lõppkokkuvõttes said kõik tööd tehtud välja arvatud üks. Ja seegi minu enda teadmatuse tõttu. Ma ei osanud osta seinale kinnitatavat teleka alust, mis sobiks kipsseinale. Üheks kreatiivseks lahenduseks oleks olnud elutoa poolele mutrid vastu keerata, aga ilmselt see oleks liiga uudne lähenemine minu buduaari jaoks. Nüüd siis pean mõtlema, et kas mitte osta üks kummut lisaks magamistuppa, sest asju tundub nagunii igati ülearu olevat. Kui ükskord köögi ka saaks, oleks nagu päris.