Eluveidrused

Kastame ühe kursaõe tite varbaid (naljakas väljend). Meid on kokke kolm peret ehk kursaõed koos oma meeste ja lastega ning mina. Pean ütlema, et üle tüki aja tunnetan jälle teravalt, et olen oma elu valesti elanud. Selles vanuses võiks ikkagi keegi "titedoonor" silmapiiril olla või siis enne kui on hilja, tuleks vist isegi öelda. Enamasti keerleb jutt laste haiguste, tervise, hammaste, söögi, riiete jms ümber. Istun suhteliselt vaiki olles. No ei oska midagi öelda. Parim, mida suudan, on reprodutseerida miski sündmus minu enda lapsepõlvest, mida ema on mulle rääkinud. Kui küsimuste-vastuste ring minuni jõuab, teemal kuidas läheb, siis räägin oma mitmest tantsugrupist ja põhikoha tegemistest ja uue korteri sisustamisest ja muudest sebimistest, orgunnidest. See kõlab kui jutt teisest muinasjutust. Keeruline lugu ühesõnaga.