Eluveidrused

Sõbranna käristab kinopiletid välja. Filmiks ”Ei ole maad vanadele meestele”. Loen eelnevalt filmi tutvustusest, et tegu on 8 Oscari nominendiga, 2 Kuldgloobuse võitjaga. Sisu on märul- raha, heroiin, tagaajamine, tapmine. Ütlen enne kinno minekut sõbrale, et säärased filmid ei ole just my cup of tea, tema soovitab siiski (filmi mitte näinuna) oma teetassi sisu üle vaadata, kuna tegu on palju auhindu saanud teosega. Samas tean, et sõbrannale märulid täitsa meeldivad.

Niisiis. Kui meid on saalis valedelt kohtadelt püsti tõstetud ja meie tõstame enda kohtadelt püsti prantsuse keelt kõnelevad noored kutid (kes näevad välja nagu peab- ei saa aru, kas on mees või naine), algab pärast pikki reklaame film. Inglise keelne pealkiri No Country for Old Men, vene keeles – Tut ne mesto starikam. See see on – kas maa on kui ala või kui ruum üldiselt (space). Peab ütlema, et ega filmi vaadates ei saagi aru kumb. Kui nüüd päris täpne olla, siis ei saa millestki aru. Selle oma teetassi ma annaks kohe ära, vihavaenlasele näiteks. Filmi lõpus ütleb minu kõrval istunud noormees oma kaaslannale- ma pean vist ühe korra veel vaatama tulema, et aru saada. Filmi algus on kohutavalt aeglane. Üksikud tegelased kõnnivad mõtlikult üle ekraani oma igapäevaelu toimetusi tehes. Kui juba ausaks ülestunnistuseks läks, siis mul läksid silmad nii mõni kord looja ja seetõttu ma ei saanudki kohe asjale pihta, miks üldse see trall ja tagaajamine käib. Mingist hetkest tempo veidi tõuseb- siis kui tagaajamiseks läheb. Siis tegelased ei kõnni, vaid jooksevad või sõidavad autodega. Kunstverd voolab selles filmis tuhandeid liitreid. Kaameramees näitab suures plaanis kõikvõimalikke perforeeritud inimesi ja seda, kuidas ikka täpselt see veri purskub-alguses ühest august ja pärast kõrvalt ka no ja siis juba suust ja kõrvast. Lisaks sellele ma hüppan umbes 150 korda toolilt püsti, kui haudvaikusest kostub meeletu larakas püssipauku. Paha mees jääb ellu ja kõik ülejäänud tapetakse ära. Filmi lõpetab eriti sügav ja melanhoolne monoloog politsei ettekandes, kus ta jutustab oma abikaasale und oma surnud isast…

Mitte tass, vaid ämber ja seejuures tühi-ilma sisuta!