Eluveidrused

Läheme sõbrapäevaeelsesse saunaklubi sauna. Kahjuks on viimasel ajal nii välja kujunenud, et käime saunas vaid teatud arv kordi aastas. Suvel ei mängi enam üldse välja, kõik on kusagil laiali, siis käimegi sügisel korra, jõulude aegu, sõbrapäeva kandis ja heal juhul kevadel veel korra. Algne idee käia kord kuus saunas, on täiesti välja surnud. Aga eks ole see kõik juba ka üle viie aasta kestnud. Kas me pole mitte tublid, tegelikult.

Kõigi nende aastate jooksul oleme me niipalju targemaks saanud, et - usalda, aga kontrolli! On küll olnud kordi, kus saun on unustatud sooja panemata või koristamata vms. Seekord on kõik korras. Isegi liiga. See tähendab, et saun oli üleköetud. Me ei saanud leiliruumis isegi mitte kõndida, rääkimata laval istumisest. Eks me panime miski lina omale ikka istumise alla ja karglesime kiirelt jalalt jalale kuidagi lavale, aga süda läks mõne minutiga pahaks. Nii siis kujuneski välja, et vedelesime pigem mullivannis ja sõime laua ümber. Lõppkokkuvõttes ei olnud väga tervislik õhtu. Hullult sai söödud. Pealegi kurtsid umbes pooled meist, kuidas hetkel on kohutav õgimise periood. Ja ma ei kuule seda juttu tänavu esimest korda. Väga mitmed tuttavad on sama juttu kurtnud, kaas arvatud mina. Huvitav, millest see tuleneb- vitamiini puudus? lumeta ja niiske ilma stress?