reede, veebruar 01, 2008
31.01.2008
Külastan esimest korda elus Rakvere teatrit. Muidugi, kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida, siis sai asi alguse aastal 2001 (vist), kui mul tekkis eelmises töökohas idee külastada kolleegidega igal kevadel erinevaid Eestimaa teatreid (eelkõige siis mitte Tallinna omi). Jõudsime läbi käia õnnetu Pärnu teatri, lisaks Viljandi ning Tartu omad. Projekt pidurdus Rakvere teatri remondi taha. Mina jõudsin enne sealt töölt ära tulla, kui nemas teatri valmis tegid. Detsembris, kui ma oma endise kolleegi matusel käisin ja kohtasin ka kõiki teisi oma endisi kaastöötajaid, tekkis idee see käik lõpuks ette võtta. No, mis teha. Kahjuks saavad siiski inimesed kõige rohkem just matustel kokku. Pulmi ja sünnipäevi ju ei pea pidama, matustel käik on loomulikult igaühe südametunnistuse ja närvikava tugevuse asi, aga üldiselt siiski käiakse viimast korda hüvasti jätmas.
Etenduse nimi Mina,naine. Ülle Lichtfeldt’i sooloetendus. Etenduse reklaami esimene lause on: Kõik mehed on sead, kõik naised on naised. Ei pea eriline geenius olema- etendus ülistab naise tarmukust, ettevõtlikkust, mitmeoskuslikkust, edasipüüdlikkust ja nii edasi kahe tunni jagu ülimuslikke omadus-ja võõrsõnu. Minul ja mu kaaslannal on äärmiselt lõbus ego trip. Nii tore, kui keegi on sinu uitmõtted meestest ja mehega koostoimimisest ilusasse vormi valanud ning keegi kolmas seda väga meisterlikult esitab. Tõepoolest, milleks meile keskpärane mees, kes vaid kodus toa täis peeretab, teleka ees õlut joob ja seltskonnas juba 20 aastat järjest samu anekdoote räägib. Nojaa, eks kui naist kutsutakse hea töö eest vastuvõtule, on etiketikohane kostüümi kõrvale mune kaasas kanda. Ütleme nii, et sain kerget lohutust ja tuge oma elatud elule. Eelkõige vast sellele, et kui mul oleks pere, ei saaks ma sellist töökoormust aretada. Võimalik, et siis ka ei tahaks ja poleks otsest finantsilist vajadust, kuid sisemine sundlus ju jääb.
Suhteliselt tore oli jälgida publikus istuvate meeste reaktsioone. Kes igavles silmnähtavalt ja ohkas iga natukese aja tagant (võimalik, et lavalt tulev on tema igapäevaelu), kes muutus toolis peaaegu nähtamatuks, kes irvitas laia suuga kaasa. Väikese aimu saab autori kirjutisest http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18080323
Elagu testosterooni (siis oma jao, mitte mehe) pealt töötavad naised!
