Eluveidrused

Ärgates on jalg sama valus, kui magama minnes. Tegelikult ärkasin öösel mitu korda selle peale, kui jalg kuhugi teki sisse kinni ja hirmsat valu tegi. Masendav. Korjan asjad kokku ja sätin trammile, sest mu auto jäi linna. Nagu ikka, jõuab tramm peatusse täpselt natuke liiga vara. Püüan joosta, kuid tulutult. Pigem tasa ja targu, peaasi, et ellu jään. Õnneks saan trammis istuma. Valmistun juba psüühiliselt ette irisevatele penskaritele kaitsekõneks. Ilmselt oli liiga varajane hommik, igatahes vabu kohti jagus kõigile soovijaile.

Autos põleb jätkuvalt signaallambike. Kõik on katki, kõik on pahasti. Küll torkab mulle trammis pähe idee teha üks foto ja siis fotoka ekraani pöörata. Foto jääb samapidi ja ei pöörle koos ekraaniga. Nii peaks olema näha, kas servas on katkisest kohast jäänud triip või ei. Teengi kohe autos foto ja keerutan kaamerat. Huh, kõik on korras. Katki on vaid ekraan. Kuid siiski, see on KATKI. Mäletatavasti sain selle eelmise aastal aprillis. Oligi juba vana.

Sõidan Pärnusse. Tahan kuulata kontserti vokaalansamblilt A’Capella ExpreSSS (Venemaa), aga Tallinnas on see kontsert minu tantsugruppide ajal homme. Ema ravib mu haiget jalga kõikvõimalike maarohtudega. Pean tegema kompressi ja määrima salvi ja näitama lampi (see on mingi raviv lamp, ma ei tea mis seal ravib). Õhtuks olen enam vähem kombes. Vähemalt nii palju, et lonkan märgatavalt vähem. Kontsert algab ABBA popurriiga. Üsna kulunud lugu. Edasi tuleb vaheldumisi vene ja inglise keelseid esitusi. Kontserti kureeritakse inglise keeles. Minu lugupidamine selle eest. Eriti tore lugu on vene multikate lugudest kokku pandud popurrii. Algab see lauluga- ja na solnõshke gljäzhuu i lezhuu, i lezhuu. Ma ei mäleta enam seda multikat ennast, aga lugu tean siiani. Kaks naist kuuikust on grusiinlased ja seega lauldakse ka üks Gruusia rahvalaulude segu. Väga kaunis. Lõpetuseks püütakse kogu saal kaasa laulma panda, mis alguses väga hästi ei õnnestu. Saalis on keskmine vanus 60. Esimene probleem võib olla, et inimesed ei saa keelest aru, teine probleem on see, et tolleaegne kasvatus ei luba implusiivselt käituda. Kes siis kontserdisaalis laulab?! Umbes viiendal korral kostab paar piiksu. Kokkuvõttes on kontsert suhteliselt keskpärane võrreldes varem kuuldutega. Lavaline liikumine oli kokku leppimata ja näha, et sellele mõeldakse kohapeal. Osa kuttidest käituvad nagu noored staarid ja pingutavad üle. Erilise tähelepanu saab sopran. Tal on tõepoolest väga hea hääl ja suur hääleulatus. Esimeses osas jääb ta silma oma riietusega. Kui teistel on seljas üsna klassikalised kleidid, siis temal on ülevalt paar ribaga ”tunke” või pihikpüksid või kuidas iganes seda nimetada. Ühesõnaga eristub selgelt paljastustega. Lisaks sellele ta soleerib oma olemusega. Seisab teistest rõhutatult eemal, zhestikuleerib maailmavaluliselt kätega, käitub ülepaisutatult naiselikult/ingellikult. Kavalt loen, et neiu on varases eas tegelenud balletiga. Ei tea, kas see kõik on sellest. Samas on tema kõrval noormees, kes on väga heal tasemel teinud iluuisutamist ja see ei häiri üldse, sest ta ei käitu veidralt. Üldiselt on mul neist kahju, sest publik on kohutav. Temperamendid ei kattu kuidagi. Mitmeid kordi õhutatakse rahvast kaasa plaksutama, laulma, nipsutama. Miski ei toimi. Jääsein. Paar rida meist tagapool istub eestlastest seltskond, kes pidevalt lobiseb ja kommenteerib. Ja mitte vaikselt omavahel, vaid valjuhäälselt üle saali. Nagu vahiks kodus telekat. Vahepeal helistavad mobiiliga kellelegi ja me kõik kuuleme, et Anneli tahab teada, kus on inimene, kellele helistatakse. Saaliteenindaja läheb teeb mehele delikaatselt märkuse, kuid see ei mõju. Ma ei ole sellist kodanikku veel elus kohanudki. Pärast nägin, et tegu on keskealise mehega?! Miks lastakse vaimupuudega inimesed ilma järelvaatajata konsterdile?