Eluveidrused

Nonii, nüüd siis ongi käes. Kogu talve lumi sajab maha ühe öö jooksul.

Eile käisin poes külaliste tulekuks voodikatet ostmas (ei sobi ju oma voodiriideid demoda) ja vaikselt ühtlasi ka toidu-joogikraami. Käed said ootamatult raskeid kotte täis. Kui ma selle koormaga õue jõudsin, nägin välja nagu lennuk või suusahüppe hoovõtja. Kere vastu tugevat tuult ettepoole kaldu, käed raskete kottidega tuule tõttu laiali ja kotid ise lehvisid kusagil kaugel selja taga. Liikumiskiirus üliaeglane ja trajektor nagu joodikul. Lumi tuiskas vastu nägemist ja kapuuts ei seisnud peas. Kui ma lõpuks autosse jõudsin, olin väga väsinud, ähkisin ja vandusin. Õhtul vaatasin Tähelaeva kordust, kus näidati Priit Pajusaare lapsepõlvepilte. Priit seisis ilusas paksus lumes mütsidega puud taustaks. Mõtlesin endamisi, et ilmselt oleme meie viimane põlvkond, kes saab oma lastele kunagi näidata, et näe- selline ongi lumine talv.

Täna hommikul kuulen Terevisiooni uudistest esimese asjana, et õues on meeletu kaos. Teed on läbimatud, tuiskab, sajab ja ilmselt leebub kõik alles homme. Tõusen üles ja tõmban kardina üles. Akna külge on umbes pooles ulatuses kleepunud lund. Siukest pulli pole veel varem olnd. Või noh, ega lund ka pole eriti olnd. Toimetan hommikused tegemised ja kui jõuab kord saabasteni, otsustan igaks juhuks talviste ilma kontsata saabaste kasuks. Jõuan esimesele korrusele ja näen, et koridori uks on irvakil, mitte lukus. Lumi oli ukse vahele tuisanud ja takistas sellel kinni minna. Kui ukse lahti teen….astun põlvini lumme. Huvitav, et teisel pool maja, kuhu mu aknad avanevad, ei paistnudki olukord nii hull olevat. Sumpan kuidagi autoni ja jään soolasambana seisma. Auto on augus, poolemeetrised vallid ümberringi. Mul on pagassis küll tuhka jää jaoks, aga mitte lumelabidat. Ainus vahend on lumehari, mille teises otsas on aknakraapija. Võtan nõutult sellegi ja püüan lund veidi segi ajada. Mõttetu töö. Istun rooli ja üritan sõita. Selle aja peale on ka mu alumine naaber oma autosse jõudnud. Sõidame mõlemad paar korda edasi-tagasi, vangutame päid ja asume teineteisele appi. Algatuseks nügib tema minu autot sinna ja tänna. Ei ole kasu. Siis ilmuvad ei tea kust minu kõrvalt naaber ja tema sõbrad lumelabidaga. Nad olid käinud poes labidat ostmas ja said VIIMASE. Defka värk. Edasi läks kõik juba lihtsalt. Kui välja jätta nende jutt kühveldamise vahepeal, et oi, ma oma bemmi ei hakka üldse üritamagi välja ajada, see on arulage ettevõtmine. Piiksun vahele, et ärgu üldse hakakugi, mina kavatsen siit oma bemmiga veel lendu tõusta. Nii ka juhtus. Mitmekordsete juhtide vahetusega saime kõik vajalikud autod lume alt ükshaaval kätte. Minu alt naaber, kes enne mind aiast välja sai, ootas ja vaatas viimse hetkeni, kas mina ka välja saan. Nii kena temast. Tee tööparklani on lumeputru täis ja parem on mitte seisma jääda, vaid ühtlaselt ja vaikselt pidevalt liikuda. Jõuan just mõelda, et lihtsam oleks ilmselt olnud trammiga tööle sõita, kui näen lugematut hulka seisvaid tramme. Selgub, et üks suur auto oli külgepidi miski posti otsa sõitnud ja seisab ninapidi rööbastel. Huvitav, kuidas ma üldse oleks tööle saanud- takso oleks jõudnud lõunaks, trammid seisavad, auto on lumevangis…Pargin järgmisse vaalu ära ja lähen tööle. Kui kontorisse jõuan, on näol meik laiali ja juuksed märjad. Sähh sulle hommikusi iluprotseduure. Huvitav, kuidas õhtul auto välja ajamine ja kodu juurde parkimine õnnestub. Sealt edasi ka juba homme hommikune väljasõit.

Ahjaa, viisin emale munadepühaks sinililli....