Eluveidrused

Mul jääb autos põlema signaallambike, mille peal on turvavöö, kriipsujuku ja turvapadi. Põleb ka siis, kui ma turvavöö kinni panen. Jälle üks uus ja huvitav mure…

Õhtuks sain Amigost kutse nende remondijärgsele taasavamisüritusele. Tervitusnapsuks on kahte värvi jooki- ornazh, mis laseb oletada, et tegu on Grenadini ja apelsini mahlaga ning roosa. Võtan algatuseks selle oranzhi, kuigi mulle Grenadin üldse kohe ei maitse. Üks viha lurr. Suudan paar lonksu juua ja suundun teise koksi järele ehk siis selle roosa, mis näeb välja nagu roosa vein. Aga seda on kahtlaselt palju pokaalis veini kohta. Tüng. Ka see on Grenadin, lihtsalt mingi kihiseva joogiga pikendatud. Selle ma tõstan kohe kõrvale pärast esimest lonksu, sest kihisevaid jooke mu kõht ei seedi ja see koks maitses veel jõledamalt kui esimene. Suupisted on täitsa maitsvad, eriti tore on juustuvaagen, mille ümber me sõbrannaga pikalt aega veedame. Klubis ringi vaadates suuri muudatusi silma nagu ei hakka. Veidi on värvilisi vilkuvaid kaste seinale pandud. Ilmselt on uus vaip maas ja seal, kus vanasti oli kamin, on tehtud eraldi saal. Lisatud on kaks suitsetajate akvaariumit. Kummalisel kombel on niigi kesist tantsuplatsi väiksemaks tehtud diskori puldi võrra. Tantsuplatsi nurka on ehitatud väike poodium tantsutüdrukute jaoks. Varsti tuleb bänd peale- Sal Saller ja Estonian Dream Big Band. Super. Ma pole Sallerist kunagi eriti pidanud. Otseselt vastu ka midagi ei ole, aga mõnuvärinaid ka ei tekita. Bändiga koos seevastu on väga-väga hea. Olgem ausad, bändis on ka kõik oma ala tipud koos alates Tafenaust ja lõpetades Hasaga. Alguses naudime muusikat tantsuplatsi ääres toolidel jalgu kõigutades. Nagu ikka, saame tantsijate kulul väga palju nalja. Üks noormees võtab tantsima neiu, kellel on ülipidulik must avatud seljaga kleit seljas ja 10cm kontsad all. Alguses kekutab noormees natuke temaga ja siis haarab juba kõiki üksikuid naisi, kes platsil on. Selle peale jalutab neiu mustas kleidis minema. Noormees tantsib ennastunustavalt ja ilmselt isegi ei märka, et ta partner on solvunult jalga lasknud. Isegi nii, et unustab oma soo ja käitub nagu emane tuvi pulmatantsu ajal. Halenaljakas vaatepilt. Ühel hetkel jääb plats veidi hõredamaks ja meie pilk peatub ühel matsakal naisterahval, kes kõigub lubivalge näoga keset põrandat. Puristab juultega ja püüab pilku fokusseerida. Seejärel tatsab imelikku trajektoori mööda esimese käsipuuni. Kõlgub selle ümber veidi, puhkab rasket pead ja kaob meie vaateväljast. Selleks ajaks on pidu kestnud umbes poolteist tundi. Tubli töö! Paari loo pärast on ta rõõmsa näoga platsil tagasi. Ikka üksi ja tantsib nagu jaksab. Ju käis kergendamas (ventiili vahelt õhku välja laskmas). Ka meie lööme paar tantsu ja läheme siis joogisappa. Üks purjus paks soome vanem mees otsustab ennast seliti maha visata ja peaga mulle otse vastu haiget jalakonti põrutada. Tuld lööb silmist ja tahaks vanale kontsaga vastu panna. Ülejäänud õhtu püüan lonkamist varjata. Kõnnime veidi ringi. Mu sõbranna kaaslane ei pannud ühel hetkel treppi tähele ja komistab ühele neiule veidi otsa, kellel on kaks kokteili käes. Neiu ei ole nii kade kui mina ja lajatab ühe klaasi sisu komistaja pluusile. Uhh, mis järgmiseks?! Bänd tuleb uuesti peale ja me läheme tantsima. Panen oma käekoti võimalikult ”nurga taha” ära poodiumi ja helitehniku puldi vahele. Üks u 150kg naisterahvas ei pea paljuks ennast show girliks pidada ning läheb poodiumile kekutama. Ühel hetkel kaotab ta tasakaalu ja lömastab minu käekoti. Vaatan teda mõrvaliku pilguga. Hetk hiljem selgub, et mu kotis olnud fotokas on katki. Ekraanil on näha mõra. Katsudes on kõik sile. Seetõttu ei saagi alguses aru, kas mõra on ainult ekraanil või juba sügavamal ja jääb ka fotodel näha. Võtan lömastajal käest kinni ja näitan, millega ta hakkama oli saanud. Ta ei võta kohe süüd omaks, aga ei eita ka. Siis lendab peale tema sõbranna, kes ütleb, et mina olen loll. Miks ma võtsin fotoka siia kaasa. No kui aus olla, siis ma pole väga ammu klubis käinud ja mul ei tulnud tõesti pähe, et käekotiga võib probleeme tekkida. Fotokas on mul iga päev kaasas, sest iial ei tea, millal on vaja midagi ägedat pildistada. Ühesõnaga see ei vabanda minu käekoti tallamist! Lõpuks ütlevad nad, et kaevaku ma nad kohtusse kui tahame. Turvakaamerad on igal pool, kõik väljavõtted saab teha. Tõepoolest, mul ei olegi muud teha, kui mingi idika pärast kohtus käima hakata ja algatuseks tõendada, et fotokas enne klubisse minekut ikka terve oli. Mõni võiks vähem süüa, oleks kahjustused väiksemad! Ülejäänud õhtuks on tuju rikutud. Jalg valutab, fotokas katki. Mind tiritakse siiski veel kord tantsima. Selle tuuri jooksul saan kõrvaltantsivalt kuti küünarnukiga löögi vastu pead. Nüüd aitab. Koju ära.

Kui kodus kontsad alt võtan, olen suhteliselt jalutu. Haige kont ei lase üldse jalale toetuda. Komberdan toetudes pöia välisservadele voodisse lootuses, et homme läheb paremaks, sest ülehomme pean läbi viima kolm tanstutundi.

# posted by Alemana @ 11:40