Eluveidrused

Olen registreeritud firmasisesele üle-Euroopalisele konverentsile, mis toimub Bratislavas. Kuna ma pole varem seal käinud, siis võtan ühe päeva puhkust ja lähen varem kohale linna nautima. Broneerin lennupiletid küll väikese kõhklusega, kuna vahemaandumisel on aega vaid 30 minutit, aga riskin siiski.

Vedelen varakult lennujaamas, nagu peab. See on ikka kohutavalt tüütu kogu selle reisimise juures. Joon head Eesti smuutit ja kiman veel paar minutit enne lennukisse mineku algust wc-sse, et jõuaks kenasti. Sellele järgnevad närvilised 40 minutit, mille jooksul ei toimu mitte midagi. Keegi ei teata ka midagi. Lihtsalt ootamine. Vähene, kuid siiski, kogemus käsib minna vaatama, ega pole väravaid vahetatud. Ei ole, kõik klapib, lihtsalt kell on liiga palju. Lõpuks ometi saab lennukisse. Esimese asjana küsin stjuardessilt, et ega me ometigi liiga hilja kohale ei jõua. Vastus on, et oh ei, üldsegi mitte. Istun siiski endiselt närviliselt oma kohale ja mõtlen võimalikke stsenaariume, mis võib juhtuda, kui jään järgmisest lennukist maha. Mul on kuidagi eriti palju ruumi, istun varuväljapääsu juures. Just, kui saan end tooli külge kinnitatud, tuleb toosama naeratav stjuardess ja palub mul ühe koljatiga kohad ära vahetada. Tüüpiline, alati pean mina igal pool augutäide või teiste vahel olema. Satun blondiini eestlanna kõrvale, kes lappab kaasaostetud ajakirju.

Õhkutõusmine on äärmiselt ebameeldiv. Piloot ei suuda kuidagi ära otsustada, millisel kõrgusel ta ikkagi lendama peaks. Kui meile pärast õhkutõusmist süüa pakutakse küsin stjuardessilt, et mis ta arvab, kas ma jõuan oma lennule. Ta ütleb, et uurib selle minu jaoks välja. Minu nabrinna on selleks ajaks oma ajakirju viis korda kotti toppinud ja siis uuesti välja võtnud ning kiiresti ja mõttevabalt lapanud. Mul on endalgi närvid läbi ja selline küünarnukiga tunnetetav ajuvaba käitumine ei mõju just kõige paremini. Kui ta oma toidumoona kätte saab, hammustab pirukat, vaatab seda enneolematu põlastusega ja seejärel otsivalt ringi, kuhu saaks ebameeldiva kraami ära panna. Pannes seejuures kolm korda lauakest toolileeni külge kinni ja võttes lahti. Seejärel üritab blond magada. Viie minuti pärast haarab taas oma ajakirjade järele. Kuna need on liialt õhukesed, saab järjekordne lappamine kiirelt läbi. Siis tõstab ajakirju paar korda niisama kotti ja kotist välja. Kui sodi tullakse kokku korjama, küsin uuesti, et kas on palun mulle infot. Vastatakse, et kapten kohe helistab. Mismõttes kohe?! Ma olen pool tundi juba oodanud. Kui blond siiski oma veerand tundi on maganud, ärkab ta üles ja haarab suure koti järele. Hoian heaga eemale, et vastu pead ei saaks. Sealt kraamub lagedale laptop. Esimese asjana proovib blond avada internetti. See tal muidugi ei õnnestu. Avab wordi dokumendi, kust paistab Eesti Vabariigi vapp- midagi tähtsat! Skrollib seda üles, alla, paneb kinni, avab uuesti, paneb kinni. Ohkab ja võtab lahti Solitare. Mina ootan jätkuvalt oma vastust. Ühtäkki hakkab lennuk maanduma. Piilun blondiini läpakat- 35 minutit on aega minu teise lennu väljumiseni. Kas ma tõesti jõuan? Ja kuhu jäi minu vastus?

Jooken nagu loom turvatsooni. Seal on kilomeetrine saba. Torman teistest ette, ise seletades miks. Miski seltskond keeldub mind ettepoole laskmast, sest ka nende lend läheb kohe. Teen kõikvõimaliku ja olen väravate juures 1 minut pärast lennuki õhkutõusmist. Maha jäin! Mulle antakse 200 CZK kupong valurahaks ja jäetakse pea viieks tunniks mittemidagi tegema, kuniks läheb järgmine lend Bratislavasse. Jõlgun alagtuseks teosammul läbi kõik poed. Seda on üsna keeruline teha, sest just hetk tagasi pidin jooksma hinge seest välja ja ühtäkki peab end üliaeglaselt liigutama. Kõik on maru kallis ja mõttetu. Leian söögikoha, mis aktsepteerib saadud kupongi. Vaatan välja mõnusa roa, kuhu juurde kirjutatud rahvuslik. See muidugi maksab 400 CZKd, aga loogiline ju on, et saan juurde maksta. Tshehhi raha mul küll loomulikult kaasas pole, aga kaardimakse on ju tänapäeval elementaarne. Vähemalt Eestis. Edasi selgub, et nad arveldavad vaid sularahas ja kupongi summa eest on võimalik saada kolm rooga. Valin välja kõrvitsa supi. See maitseb erakordselt halvasti. Lahkun poole supi pealt. Leian paar kohta, kus siiski saab kaardiga maksta, aga seda alates 300 CZKst. Masendav! Ometi on just Praha paljude lendude vahemaandumispaik ja tavaliselt ei ole selle maa raha inimestel kaasas, kus nad vaid paar tundi veedavad. Jään pidama ühte kohvikusse, kust tellin capucchino ja koogi. Kohv näeb väga hea välja, tõsiselt ilus vaht. Vahu all on hapu vesi, millest pole isegi mitte kohvi lõhnaga mööda käidud. Avastan kohvikust interneti punkti. Õnneks on see mulle tasuta, kuna ostsin kohvikust midagi. Istun tunnikese internetis ja blogin 26.aprilli sündmustest. Seepärast puuduvad seal täpitähed. Küll oleks ma võinud sinna kirjutada katusega e-sid ja muid imelikke asju. Muide, @ märki mul ei õnnestunudki üles leida, selle pidin internetist kopeerima. Maksan oma õnnetu arve, mis jäi siiski alla 300, kaardiga ja saan raske ohke osaliseks. Üleüldine teenindustase on nagu nõukogude ajal. Mitte ühtegi naeratust ja pealegi olen ma süüdi, et mul ei ole võõrast sularaha. Kogu kaardimakse võtab jube kaua aega, sest masin väljastab imelikult palju tshekke.

Siiski, siiski, lend Bratislavasse sujub ootamatult kenasti. Lennukil, mis on selline väike, nagu mudel, tervitab meid rõõmurullist pikk kena mees, kes peab äramahtumiseks veidi kookus seisma. Õhkutõusmine ja maandumine on eriti sujuv ja üldsegi ei raputa. Isegi pagasi saan kätte ja taksojuht on ka kena inimene ning viib õigesse kohta. Hotell on täiesti OK ja pealegi on minibaar tasuta. Ainus mure, et mind oli pandud suitsetajate tuppa ja kergelt on tunda konihaisu. Kui ma end lõpuks voodivalmis sean, läheb kõht ootamatult väga tühjaks. Ilmselt pinge langus. Otsin välja viimasel lennul pakutud soolakrõbuskite paki ja avan minibaarist saadava Slovakkia õlle. Ma tegelikult ei armasta õlut, aga see maitseb päris hea. Selline tummise järelmaitsega. Külmkapp suriseb juba valjult. Tõmban selle seinast ja magan nagu nott hommikuni, mil külastajad kolistama hakkavad.

# posted by Alemana @ 17:32