Eluveidrused

Sain ükspäev emaili. Ma saan tegelikult iga päev emaile, aga sellist polnud varem saanud. Mind kutsuti (kahjuks küll mitte isikuliselt, aga kuna mina selle valdkonnaga meie firmas tegelen, siis sekretärid saatsid selle mulle edasi) Soome Herrankukkarosse vaatama võimalikku firmapeo paika. Ehk et ivaks on tõhustada Eesti firmade külaskäike Soome peopaikadesse. Alguses ei osanudki kuidagi väga eriliselt asjasse suhtuda. Kuskil nagu peaks mingi konks olema. Miks peaks keegi tahtma mulle kaks päeva heaolemist välja käristada? Saatsin naljaviluks selle emaili oma tulemusjuhile edasi, et mis arvad, kui ma läheks vaataks. Sealt tuli vastus, et mine vaata, aga võta mind ka kaasa. Egas midagi, saatsin inglise keelse emaili vastu, et tuleks küll, aga kahekesi.No ma ei olenud päris kindel, mis rahvusega sealpool tegemist on ja kuna ma suomeksi ei puhu, siis saatsin rahvusvahelise emaili. Sealtpoolt tuli sulaselges eesti keeles vastus, et väga tore, ootame teid.

Vahepeal läks mööda nädalaid ja ma olin selle kutse isegi eelolevast teadmatusest unustanud. Noja siis tõusin 24.aprilli hommikul porisedes kell kuus üles, et varavalges laevale minna. Kuna ma ei olnud väga kaua Soomes käinud, ei olnud ma ka laevade uudistest eriti kuulnud, aga selgus, et meid istutati Tallinki uuele laevale, mis oli selleks hetkeks täpselt neli päeva merel seilanud. Uhke värk! Meile oli broneeritud kõige ülemisel tekil asuv ”kasvuhoone” kus olid veel-valged-riidest kattega diivanid. Jagati kohvi ja võikusid ning infomaterjali. Päike paistis ja kõik oli tore vaatamata varasele tõusmisele. Ma nimelt olen eriti halb hommikune tõusja. Mul ei lähe isegi kõht enne tühjaks, kui ma olen paar tundi ringi tuianud.

Helsingis ootab meid buss ja eriti kileda häälega eestlanna Tiina, kes on enda sõnul 13 aastat Soomes elanud. Tema olevatki süüdi selles kõiges, mis meiega nüüd juhtuma hakkab. Pärast väikest nägudekontrolli selgub, et tulemata on jäänud vaid 1 (sic!) inimene ehk meid on 55 inimest üle Eesti kokku kutsutud erinevatest firmadest.

Sõidu esimene peatus on Turus asuv Caribean spa hotell, mille logoloom on part-siga ehk kärsa ja seasabaga part-posankka. Sõit on pikka ja Soome teed käänulised ja kehva reisijana pean vajalikuks pigem magama jääda. Õnneks Tiina ei seleta terve tee mikrofoni. Ta hääl on tõepoolest liiga kile, kuid see eest vali. Hotell näeb suhteliselt vana ja väsinud välja, eriti võrreldes peente ja uute Eesti spadega. Ilmselt kõige veidram on nende suurim saal, kus igapäevaselt saavad hotelli külastajad sportida, aga kui vaja saab sinna uhke banketipeo püsti panna. Huvitav, millega nad sokihaisu välja ajavad? Sööme hotelllis keskpärase lõuna, mille aitab allapoole viia maitsev vein (kell on lõuna?!). Ilm on imeilus, kuid me peame siiski bussi minema. Järgmine peatus on Naantali linn. See näeb välja, nagu meie Haapsalu- väikesed vanaaegsed kaunid pitsilised puumajad merekaldal. Väga armas koht. Meile on seal giidiks taas üks Soomes elav eestlanna. Seda, et ta eestlanna on, on juba kaugelt näha tema eenduvate ehk et nõuka aja tõttu korrastamata jäänud hammaste pärast. Tema eesti keel on kohutavalt kangeks jäänud ja osadest sõnadest väga aru ei saagi, eriti seetõttu, et kogu lausestiku rõhk on Soomepärane. Noja lõpuks pärast Soome ametlikult kõige käänulisema ja kühmulisema (mitte augulise aga üles-alla) tee lõppu saabume Herrankukkarosse. Väljend Herrankukkaro tähendab eesti keeles midagi sarnast nagu Vana- Jumala selja taga ehk et koht, kus midagi halba juhtuda ei saa. Eelnevalt on Tiina meile rääkinud mehest, kes selle koha lõi, arendab, ehitab, peab. Üheks looks on järgmine: mees tahtis küla laiendada, maju juurde ehitada. Bürokraatia pani piiri peale ja öeldi, et enam ei saa. Mees küsis: ”Aga kas linnupuuri või ehitada?” Vastuseks oli, et jah, võib küll. Mees ehistaski linnupuuri, aga nii suure, et kaks inimest sisse magama mahub. Koht ise on minu jaoks nagu Nukitsamehe filmi võtteplats. Kõik näeb välja vanaaegne, algupärane, väga looduslik.

Algatuseks antakse meile kõrvaga õõnestatud kasepakukestest midagi vastikult haisvat, kuid magusalt maitsvat tervituseks juua. Pärast selgub, et see on Herrankukkaro spetsiaal- tõrvajook. Edasi räägib meile vahva valge habemega vanem mees, kes ongi koha omanik, loo sellest, kuidas see koht tekkis ja mis on selle koha iva. Päris täpselt ma kõigest aru ei saa, kuna jutt on soome keeles, aga iva ongi algupära. Siis antakse meile kosutuseks lõhepirukat ja jagatakse majadesse. Üllatus-üllatus, majad on seest Euro. Isegi väli-wcd on Euro: põrandasoojenduse ja duššiga. Väike ekskursioon külas annab hea ülevaate erinevatest majadest ja vaba aja veetmise võimalustest. Näeme ära ka linnumaja,mis asub puude otsas ja kuhu tõepoolest mahub mitu inimest sisse magama. Ühes neist on massaaživoodi. Eriliseks vaatamisväärsuseks on kahekorruseline wc-maja. Küla kõige erakordsem koht on maailma kõige suurem suitsusaun, mis mahutab ei rohkem ega vähem kui 124 inimest. Sauna köetakse 12 tundi ja see püsib soe 4-5 tundi. Lisaks saunale on soojendusega välivannid ning kõrkja spa, mis tegelikkuses tähendab meres ujumise võimalust. Mina ja mu tulemusjuht loobume saunaskäigust, kuid näeme, et teised naudivad olukorda tõsiseselt. Täpiks i-le avatakse saunajookide külmkapi väravad, kust igaüks saab võtta mida ja kui palju ihkab. Viisakad noormehed on sunnitud kordi vannidest välja ronima ja kelmikaks muutunud naistele kapist jooke tarima. Varsti on õhtusöögi aeg. Põhiliseks tooraineks on erinevad kalad, mida on erinevalt töödeldud- külmsuits, kuumsuits, igat liiki marinaadid. Peab ütlema, et siiski tõrvasilk mul kõrist alla ei lähe. See on üks jõledamaid asju, mida ma oma elus maitsnud olen. Isegi oliiv jääb ilmselt alla. Rohke vein aitab sel puhul hästi. Eriliseks on ka kohalik must leib ning astelpaju või. Väga maitsev. Pärast mõningast kehakinnitust algab spontaanne laulime ja seltskondlike mängude mängimine. On tunne, nagu oleksin sattunud pulma. Täiesti hämmastav seltskond. Kolm laudkonda võhivõõraid kodanike põhjamaalt saavad kokku ja panevad käima sellise peo, et soomlased ainult vaatavad ja ahmivad õhku. Esiteks ütlevad nad, et tavaliselt tuleks soomlastest kohale kümnest kutsutust üks, meid ei tulnud kohale vaid üks. Teiseks nohistaks igaüks oma nurgas, aga meie siin korraldame suuremat sorti revolutsiooni. Äärmiselt lõbus õhtu. Meie laudkond on minu meelest parim. Tohutul hulgal tulvab uusi anekdoote vaheldumisi Õllepruulija jms-ga. Mõned tunnid pärast südaööd palutakse meil muusika väga vaikseks panna, sest peosaali kohal on ööbimiskohad. Egas midagi, seltskond mehi, kes ööbivad kõige suuremas majas, kutsuvad külla. Haarame kappidest kaasa veel viimased vabalt saadavad alkoholid, mis sest et vähemalt minu hambad on selleks ajaks juba punaveinist nii sinised, nagu oleks mustikal käinud. Umbes kolme paiku kerime siiski põhku, sest üsna varane hommik ootas meid uute seiklustega. Pidime laevaga Turu saarestiku vahelt uuesti Turusse tagasi minema.

Ma ei tea, kas see oli tõrv või mis, aga hommikul pohmakas mind kätte ei saanud. Tunnen end võidumehena. Kosutava hommikusöögi juurde saame kuulda kahjuks kurvastava uudise, et laeval olla väike tulekahi olnud ja seekord peame siiski bussiga tagasiteele asuma. Kuni bussi tulekuni käime linnuvaatllustornis ümbrust kaemas ja jääme siis oma laudkonnaga päikese kätte võrkkiikedesse jälle anekdoote vestma. Tõepoolest, paremat tahta poleks võimalik. Kuidagi ei taha ära minna. Siiski on buss varsti kohal. Kõikidele antakse kaasa pakike leivaga ja saadetakse teele.

Üllatus-üllatus Turus ootab meid lõunasöök (hommikusöögist on vaevu möödas mõned tunnid) vanal toimival aurulaeval, mille omanik on toosama vahva habemik. Suudan taaskord tõrvsilgu õnge minna, sest see paistab nii tavalise äädikamarinaadi moodi välja. Eriti palju sööki alla ei lähe, kuid punnitame siiski.Kõik on väga maitsev ja väärib proovimist. Jõuame pärast sööki veel veidi ringi jalutada ja toitu allapoole hüpitada enne kui meid taas bussi vangistatakse. Tagasiteel laevas jagab Tallink meile veel mõned infomaterjalid ja kingituseks spa külastuskaardi. Kogu bussitäis rahvast istub õndsa näoga laevas ja ei oska elult enam midagi paremat tahta. Tõeliselt vahva üritus üle tüki aja, kindlasti väga hästi õnnestunud reklaamüritus. Kõik heietavad peas vaikselt mõtteid, kuidas oma juhtkonnale sellist pidu ette sööta ja milliste rahadega seda katta. Kusjuures rahalisest küljest ei kostu etteöeldud summad üldsegi üle mõistuse hullud. Vast kalliks võib selle teha vaid transport. Niisiis suure õnne tuhinas ja hea asja meenutuseks sünnib Herrankukkaro klubi, mille esimene kokkutulek on Tallinki spas mai kuus.