Eluveidrused

Tööpäev ja tantsuhooaeg lõppeb kl 22.00. Jõuan auto juurde. See käitub kuidagi imelikult. Signalisatsioon ei taha maha tulla ehk et ei käi piiksu ja lukk ei hüppa lahti. Vaatan, et signalisatsiooni punane lambike ei plingi ja keeran luku võtmega lahti. Uks tuleb kuidagi veidralt kinni, kui sees istun. Nagu oleks midagi ukse vahel. Tulen autost välja, käin tiiru ümber auto- vandaalitsemise märke ei ole. Esimene mõte on, et keegi tegi signaga midagi, püüdis sisse muukida, aga ei õnnestunud. Äkki avastan, et olen jätnud tulede lüliti 2mm enne nulli seisma. Selge- aku on tühi. Aga miks see uks ikkagi nii veider on. Saadan oma autofriigist sõbrale sõnumi. Tema on mu auto hingeeluga kõige enam kursis. Kuna vastsut kohe ei tule, helistan järgmisele tehikaga hästi läbi saavale sõbrale. Ta on kahjuks linnast väljas. Juba helistab tagasi mu autofriigist sõber. Räägin oma mure ära. Selgub, et kõik on seotud akuga. Mu küljeakendel ei ole raami ja kui uks kinni tõmmata, siis aken läheb korraks allapoole ja tuleb uuesti üles tagasi. Nüüd aga ta ei liigu ja seetõttu ka siis käib uks veidralt kinni. Helistan oma sõbranna mehele, et ega tal krokodille ei ole. Neid tal küll pole, aga ta arvab, et saab käima tõmmata ja sõidab mulle appi. Kui oleme konksu pagasnikust üles leidnud ja külge installeerinud tuleb mulle meelde, et mul on ju salalukk, mis põhimõtteliselt on massilüliti ja ilmselt käimavedamisest ei tule miskit tarka välja. Proovime siiski. Ei õnnestu. Sõidame lohisedes tanklasse, mis on mõnekümne meetri kaugusel parklast, kuhu mu auto ära suri. Sõbranna mees ostab krokodillid ja annab mu autole särtsu. Esiotsa läheb signa lolliks ja ei jää vait. Ehk et kogu särts läheb signa käitamisele. Lõpuks kuidagi õnnestub signa maha saada ja umbes 15 minuti pärast saan auto käima. Vahepeal tuleb üks rekkamees appi. Ütleb, et mul on kole vana aku ja pean uue ostma. Pealegi nii lahja aku bemarile üldse ei sobivatki. Praegu on kõige mõistlikum aku ööseks maha võtta ja laadima panna. Ütlen nukralt, et sellega ma küll hakkama ei saa. Rekkamees ütleb iseenesest mõistetavalt, et mees teeb ju. Pidin taaskord teatama, et vot meest ka ei ole. Rekkamees pakub siis lahkelt oma abi, et tal laev Soome läheb ka alles hommikul ja… Mul hakkab hirmus. Kangastuvad saate Saladused stseenid. Õnneks ma ei ole üksi ja kui auto käima saab, siis paneme kiirelt ajama, et rekkamees end mulle külge ei kleebiks. Sõidan õpetuse kohaselt 40km/h teise käiguga võimalikult kõrgete pööretega, et aku laeks. Oluline on umbes pool tundi sõita. Häda on selles, et mul saab kohe bensiin otsa. Aga bensiinijaamas peab auto välja suretama ja seda ma ei saa teha. Nii ma siis riskin- kas bensiin või aku. Sõidan 15 km kodukandis. Jätan auto raske südamega seisma. Arutan omaette, kas viitsin öösel tulla käitama või mitte. Ikka ei viitsi. Pealegi anti mulle krokodillid kaasa, et saaks naabrimehelt ”tuld” küsida kui vaja.