Eluveidrused

Kontsert Eesti meeste laulud. Või on see teater, mine võta kinni. Kohaks Kultuurikatel. Olen seal esimest korda ja alguses ei saagi aru, miks peaks üks etendus sellises kohas toimuma. Tegemist on endise tehasega, mis on kohaldatud saaliks. Ei midagi esteetilist ühesõnaga. Saali minnes jääb tunne, et lavamehed pole jõudnud oma tööd ära teha ja alles keevitavad, kolistavad, haamerdavad jne. Tegelikult on see muidugi juba etenduse algus. Kui pimedaks läheb ja meeskond vanas Moskvitshis laval vastu posti paugu ja tulega sõidab, saan aru küll, miks etendus just siin on. Järgneva võiks kokku võtta sõnadega püromaanide show Tormise laulude saatel. Ma olen pool etendust peadpidi toolirea all, sest koguaeg on hirm, et kohe saan pihta. Eriti hulluks läheb asi, kui kodanik keemik vihastab ja hullunult märatsema hakkab. Vedelikud voolavad, kausid ja klaasid purunevad, kõik plahvatab ja järsku lendab üle vaatajate peade rakett. Kui aus olla, siis ma eriti ühtegi laulu ei mäletagi, sest nii palju erinevat tegevust on laval vaadata. Keegi lendab lae all, keegi ronib horisontaalis postist üles, keegi tõstab maast üles mitmemeetrise puust mehe ja paneb saba alt põlema nagu süstiku. Kõige võimsam on muidugi Raua needmine, kus kipsis jalaga Kaljuste ise lavale juhatama tuleb ja põhimõtteliselt kogu lava leekides on vaheldumisi tugevamate lahvatustega kuumus näkku lajatades. Mehed laulavad ja taovad trummidena tünne. "Võimas aur", nagu ütleks kapten Trumm.