Eluveidrused

Elvast sõidan edasi Oravale. Üksi on jube raske kaarti lugeda ja samal ajal sõita. Eestis on teeviitadega halvasti ja siis kui üks on, peab juba eelnevalt tedma, kuhu keerata, muidu tekib liiklusohtlik olukord. Ühesõnaga suudan Otepäält valesti keerata ja raiskan niigi kallist bensiini ilma asjata. Lõpuks ma muidugi jõuan ikkagi kohale. Lõunas on hoopis teine tera sõita. Teed on kurvilised ja kerge tõusu- laskumisega. Mõnulen roolis ja kiidan oma head autot. Oleks vaid CD mängija ka, siis oleks nagu päris.

Esimesel päeval läheb enamik meesperest järvele kalale. Sel ajal vaatab peremees üle mu auto ventilatsioonisüsteemi. Selgub, et mu auto on vist Itaaliast toodud. Igatahes on kaitsmete karbi kaane alune sulaselget itaalia keelt täis. Peremees loeb seda kõike ja ütleb, et sellest saaks ühe toreda tenori aaria. Mõne aja pärast leidis ta sealt sõna ventilaatio vms sarnast ja nii saigi kaitse vahetatud. Nüüd puhub tuul jälle pärast mitut kuud.

Esimesel õhtul käib tugevam pidu ja seetõttu jääb enamikule järgnev jaanilaupäev veidi lühemaks, kui tavaliselt. Pealegi sajab jaanilaupäeval kuni umbes kella seitsmeni õhtul padukat. Kui see üle jääb, saab lõkke põlema panna ja pidu võib alata. Muidugi on siis kohal eriti näljased kaks miljon sääske. Imestan isegi, et mu käed pärast sellist võimlemist veel valusad pole. Muidu on jaanipäev nagu ikka- lõke ja laul ja möll. Ööbin kaks ööd kohalikus sviidis ehk aidas. Naabriteks ekskolleegi perekond, vaablase pesa koos vaablasega ning juba eelpool mainitud valjuhäälsed sääsed. Peab nentima, et ekskolleegi norskamine ja vaablase sumin on sääsepirina kõrval naljamäng. Nii ma ei teagi ärasõidu hommikul, kas mu tasakaaluälbed pärinevad alkoholijääkidest või magamatusest. Õnneks ei panda teepeal puhuma ja koju jõuan ka õnnelikult läbi lausvihma. See tähendab, et ei jäänud üksi autos magama.