Eluveidrused

Suutsin oma läpakasse Wikipediast Trojani viiruse tõmmata ja olen nüüd nagu ilma peata. Suhelda ei saa, emaile lugeda ja saata ei saa, meeldetuletusi ei näe. Saatsingi oma ülemusele päev hiljem sünnipäevaõnnitlused ning ühe kolleegi sünnipäeva unustasin sootuks.

Täna on hämmastavalt ilus ilm. Käin maniküüris ja hüppan sisse Pilgrimi poodi. Seekord on mul plaan endale midagi osta. Tavaliselt käin seal poes sõbrannadele kinke ostmas. Ilusaid asju täitsa on, aga rahast hakkab ikkagi lõppkokkuvõttes kahju ja ma ei osta mitte midagi. Seejärel suundun Viru keskusse, et endale mingi top soetada. Teadagi- õhtuseks õllesummeriks ei ole ju mitte midagi selga panna. Päris keeruline lugu. Ma olen endale paar lisakilo selga söönud ja seetõttu endaga riius. Minu lühiksuse juures on iga kilo kohe märgata ja kahjuks on seda näha eelkõige minu kerkivas taljes ja eenduvates põskedes. Õnnelikud on need, kellel kõigepealt hakkab lihama kints või rind. Veidral kombel jään rahule topiga, mis on ristipidi triibuline ja peaks ideeliselt optiliselt veel paksemaks tegema. Kui ma olen oma shoppamised lõpetanud, on kell juba hirmuäratavalt palju. Tõttan koju, et auto ära parkida, uus topp selga visata ja kohe tagasi linna tormata. Sõidan Kopli trammiga. Muide. Unustasin eelnevalt kirjeldada seda, kuidas ma suvepäevadelt koju sain. Siin on siis väike kõrvalepõige ajas tagasi: Mul on loomulikult suur kott, tegelikult on see muidugi reisikohver, sest spordivõhikuna ei ole mul suurt kotti. Rahakotist leian 2 kroonise ja 100 kroonise, trammipilet maksab 20 krooni. Aiman juba ette, et mind saadetakse suure rahaga pikalt, aga proovima peab. Niisiis trügin oma kohvriga trammi ja sätin kolisevasse trammikassa taskusse 100 krooni. See lükatakse mulle kiirelt kolisedes tagasi ja sõimatakse takkajärgi. Seisan kitsastes oludes nagu hunnik õnnetust ja mõtlen, mida edasi teha. Loota, et trahvi ei saa ja ajada kõik trammijuhi süüks või siis hankida kuidagi väiksemat raha. Olen suht väsinud ja ei viitsiks kontrolöridega jaurama hakata. Seetõttu väljun järgmises peatuses, kus on pizzapunkt. Mulle meenus, et ega mul kodus midagi süüa ju ka pole seal aknalaua peal. Pitsa ootamise ajal näen ma väga kummalisi inimesi. Üks ema koos lapsega tuleb korraks trammi ootamise ajaks vihma eest varjule. Vanust välimuse järgi üle 40, rammususe aste kõva keskmine. Tal on seljas hästi lühike valge satsiline seelik, mis laseb paista kogu tselluliidi õitsemisel. Vanad tütarlapsed on ikka õudsed. Veel näen ma suure vanusevahega lesbipaari. Naislesbi on väga pirtsakas tujus ja ükski kohv või muu, mida meeslesbi välja pakub lihtsalt ei sobi. See kõik on väga dramaatiline. Meeslesbi, kellel on seljas tõupuhtad 90-ndate teksajakk ja püksid, püüab jääda väga rahulikuks ja naeratab selle kõige peale ilmega- oh sa väike armas laps. Telekast tuleb samal ajal Kanalist 7 (muusikakanal) üks veidramaid muuvisid, mida ma näinud olen. Ma ei mäleta tänaseks hetkeks ei laulu ega esitaja nime, küll aga mäletan ma hobuseraua vuntsidega, eest lahti vestiga kahte meessoost taustatantsijat. Nad olid suured ja lihastes, ilmselt 80-ndate alfaisased. Nende liigutuste pagasis oli umbes viis hästi sünkrooni lihvitud liigutust, mida nad eriti suurte kordade arvuga vahelduvalt esitasid, seejuures end mitte üle koormates ega higiseks minnes ehk et kavas oli 70 puusanõksu millele järgnes 80 näpuvibutust vms. Kohutavalt koomiline. Kui pitsa valmis sai, läksin õue vihma kätte trammi ootama. Üks neist tuligi, aga ma ei mahtunud sellele. Keset laupäevast päeva?! Järgmine õnneks mahutas ka mind oma kodinatega peale. Ma polnud tükk aega trammiga loksunud. See on ikka päris ebamugav, eriti kui oled väsinud ja tüdinud. Kõik elavad seljas, trügivad, vahetavad kohti, haisevad läppand suitsu või higi järele, näevad välja nagu üleeilse päeva pohmelus. Sõit tipnes Balti jaamaga, kus kioski kõrval maas lebas suur noor valge (verevaene) meeslaip, kelle ümber toimetasid politsei ja kiirabi. Suvaline noormees minu kõrval karjatas- shto, trup shtoli?! Pärast seda läks mul süda pahaks trammi kõikumisest, haisudest ja laiba nägemisest. Ei, ma ei oksendanud. Tulles tagasi tänasesse päeva näeme sõbrannaga teel õllesummeri eelsele söömaajale joodik-laipa. Esteks ta kõigub äraarvamata trajektoori mööda nüstagmiliste liigutustega meie ees. Kui me hetk hiljem samas lähedal lauda istume, näeme teda juba surnuunes ühe suure kivituvi peal seliti magamas, käed jalad laiali. Pärast sööki sõidame umbses ja tuubil täis bussiga Lauluväljakule, kus on veel vähem ruumi ühe inimese kohta kui bussis. Jazzu ja veinitelgis ei kosta parasjagu miskit meelierutavat. Kolame ringi, ostame värske-hapukurki ja koksi kuni hakkab Filmimuusika kontsert. See on täiesti kuulatav ja vaadatav. Pärast seda kolame tagasi jazzutelgi juurde. Seal röögib parasjagu Jaanika Sillamaa Janis Joplini laule. Ei ole ilus. Tiksume kuni algab Franz Ferdinand. Väga ebamugav kontsert. Teada ju on, et õues tohib suitsetada ja õlle kõrvale hakkavad tossama ka need, kes nädala sees muidu ei tõmba. Ehk vähemalt pool sellest massist, kes koondub kontserdile suitsetab hingematvalt. Mitte midagi ei ole hingata. Vaatame bändi ootuses sõbrannaga ringi ja ma konstateerin fakti, et Õllesummer on kõikide koledate meeste kogunemispaik. Keskealised, pereelust ja õllest kosunud rohkem kui peab, tihti kiilanevad, kannavad riideid, mis näevad välja, kui majavärvimiseks või paadiremontimiseks kulunud. Ärajoodud õlle hulk muudab nende käitumise bravuursemaks ja eemaletõukavamaks kui muidu. Väga suur hulk on lapseootel naisi ja kaasavõetud lapsi, kes hilisest õhtust tüdinult jonnivad või suisa magavad. Omatte tegu on peolt koju saamine. Meid on kolm: üks elab Lasnamäel, üks kesklinnas ja mina siis Koplis. Esiteks ei vasta ükski taksofirma kõnedele, teiseks on suurem mass taksosid juba klientidega kinni, kuna me hakkasime hiljem liikuma. Meil õnnestub peatada umbes kolm taksot, kes sellistest sihtkohtadest keelduvad. Lõpuks aegu hiljem saame siiski takso. Miks küll ei panda käima öiseid Õllesummeri busse?