Eluveidrused

Lähen sõbranna poolt soovitatud autoremondi töökotta. Räägin, et rool väriseb. Onu vaatab mind kahtleva, irvitava pilguga ja ronib autosse. Ütlen, et äkki ma panen ise auto käima, et sel on salalukk peal. Tema karjatab mulle: "Hissand, nii vanal autol on salalukk peal?! Mis mõttega?" Olen hetkeks mehe ülbusest sõnatu, kuid partsatan siis, et mult varastati paar aastat tagasi 1983a auto ära, asi siis 13a uuemat ära viia pole. Kust tuleb sellistel tüüpidel julgus osatada? Olgu see mööblitassija või remondimees- kui tellija on blond väike naine, siis võib ükskõik mida suust välja ajada. Mees sõidab mu autoga ringi. Küsin, et kas ta leidis mingi vea. Ta ei vaevu mulle vastama ja helistab kuhugi töökotta ning paneb mulle homseks aja kinni rooli otseks panemiseks. Lisab veel, et vaadake üle, see on naisterahva auto, kes teab, mis seal veel võib olla. Õudne, kuidas sellised tropid võivad päeva ära rikkuda.