teisipäev, juuli 22, 2008
11.07.2008
Puhkuse ajal olen sunnitud mobiili õhtul hääletu peale panema, et vältida kallite kolleegide hommikusi kõnesid. See on huvitav, et mida aeg edasi, seda vähem hoolitakse teise inimese puhkusest. Kui on vaja pühapäeval kl 9.40 küsida, et kus täpselt lõunat saab ja palju ikka päevaraha antakse, siis loomulikult ei häbeneta helistamast ega vaevuta pärast vabandama. Kusjuures olen püüdlikult enne puhkust kogu info emailiga teele saatnud, et just selliseid kõnesid vältida. Aga kuna ma pean täna hommikul vara- vara (no kl 10.30) auto parandusse viima, panen mobiili äratuskella helisema ja seetõttu ei saa ka hääletule rezhiimile lülitada.
Mõned minutid pärast kl 9-t heliseb telefon. Vihastan ja koban unise peaga mobiili järele. Helistab ema, kes on teel tööle kokku kukkunud kõrgvererõhu tõve tõttu ja vajab kiirabi. Ta ise ei osanud enam kiirabisse helistada, õnneks mulle helistamine on käpas. Helistan kiirelt hädaabisse ja juhatan arstid kohale, ise samal ajal riideid selga toppides. Kargan autosse ja mõtlen, kuidas kiiremini kohale jõuda. Näiteks panna avariituled vilkuma ja kütta nii kiirelt kui saab. Esialgu ei pane tulesid. No ja nagu selgub, ei olegi võimalik Pärnu vahel suvel kiiremini sõita kui 30km/h. Terve linn on turiste täis ja mitte keegi ei tea, kuhu pöörata või kuhu sõita. Ega minu kiirustamisest olulist kasu ei ole ka, peaasi, et arstid kohal on, aga närvid on ikkagi läbi. Arstid on vaevu kohale jõudnud ja ei leia ema üles. Jooksen ümber majade ja leiame ema üles. Tal on jube surmatunne mööda läinud, sest võttis kohe tablette, aga endiselt on väga väga halb olla. Lähen taga kiirabisse kaasa. Peab ütlema, et Pärnu haiglas on äärmiselt meeldivad arstid. Lubasid mul seal tagaruumides oodata koos emaga. Kuigi mul endal oli üsna kõhe tunne kõikide nende oigavate inimeste keskel. Olen ju ise usin minestaja, kui verd näen. Üsna varsti saadi rõhk kontrolli alla ja emal hakkab parem. Kuna öeldi, et kontrollimiste ja mõõtmistega läheb paar tundi, lepime emaga kokku, et käin kiirelt autoparanduses ära ja siis tulen talle järele. Nii ka teeme. Jätan auto parandusse, sõidan bussiga koju ja pesen oma silmad puhtaks, mida hommikul teha ei jõudnud. Kui autole järele lähen, küsin, et kas värin jäi järgi. Mees pungitab silmi, et sellest tema ei tea küll midagi, tema reguleeris sillad ära ja rooli otseks. Noh, tänan mõttes taas eilset troppi. Lepin kokku, et toon ema haiglast ära ja viin auto parandusse tagasi.
Kui emaga koju jõuame, ei tunne ta ennast ikka veel hästi. Läheb viskab veidi pikali ja mina otsustan remondi edasi lükata. Nagunii homme Haapsallu ei lähe. Käin hoopis poes ja kokkan miskit head. Õhtuks ema tervis normaliseerunud ei ole ja ma viin ta uuesti haiglasse. Teda mõõdetakse, jälgitakse kolm tundi ja siis otsustatakse haiglasse sisse jätta. Nii palju siis minu ja ema koos puhkamisest. Üsna veider on oma vanas kodus üksi olla. Mu eakad vanemad olid alati kodus või kui külas olime, olin mina kaasas. Kuna ma ei suuda vastupidist meenutada, siis arvan, et olen öösel esimest korda selles korteris üksi.
