Eluveidrused

Nii möödub nädal. Käin iga päev ema haiglas vaatamas. Ta on juba täitsa selge pilguga ja rohkem attakke olnud pole. Talle tehakse mitmeid uuringuid, aga midagi halba ei leita. Mina olen kõutsiga kahekesi kodus. Ema kiidabki, et õnnetus juhtus heal ajal, kui ma seal olen. Nii saan kodus lilli kasta ja kassile süüa anda. Ilm on jätkuvalt mõttetu. Kui ka mõni tund päikesepaistet sisse juhtub, siis randa ikkagi ei kipu, sest liiv on eelmisest vihmast veel märg ja tuul on vali ning külm. Käin paar korda solaariumis ja loen trepi peal päikese käes raamatut. Põhikooli pinginaaber kutsub paaril õhtul külla ja mu keskkooli pinginaaber käib minul külas. Muide selle viimase külaskäigu jooksul juhtub midagi enneolematut. Külaline toob kaasa suuremas koguses näkse ja tordi ja siis pudeli head punast Prantsuse veini. Kõikidele pingutustele vaatamata, ei õnnestu meil seda pudelit mu emakodus leiduvate klikiaegsete avajatega avada. Ainus, millega hakkama saame, on korki paar auku sisse teha. Ja nii siis jääbki meil vein joomata. Peab ikka autosse põhivarustusse ostma veinipudeli avaja ja alkomeetri. Ma juba poolteist aastat mõtlen nii.

Põhimõtteliselt ongi kogu puhkus. Vahin telekat ja loen raamatut ja lõpuks on kõikide seebikate ja raamatukangelaste nimed puhta segamini ega mäleta enam, kes on kes.

Korra käisime põhikooli pinginaabriga teatris ka "Olen iseenda naine" vaatamas. Ma eriti ei süvenenud eelnevalt, millega tegu on. Arvasin, et eks ta üks Raivo E. Tamme komöödia ole transvestiidist. Aga selgus, et tegu on äärmiselt tõsise ja väga hea etendusega, biograafiline lugu Ida-sakslasest vanamööbli muuseumi pidajast, kes jäi ellu ega olnud vangis vaatamata fashismile ja kommunismile. Lisaks kõigele avanes Raivo E. Tamm minu ees kui midagi palju enamat Allanist ja komödiandist. Rahvas seisis etenduse lõppedes püsti ja aplodeeris. Mulle läks see etendus täiesti naha vahele.