Eluveidrused

Esimene tõeline sellesuvine rannailm. Vedeleme kolleegidega rannas, mis lõppkokkuvõttes teeb olemise veel uimasemaks, aga mõnusa õhetava jume saab peale. Nii nagu üks suvine tunne peab olema. Mina vees ei käi, aga kolleegid käivad ja kiidavad. Pärast läheme sööme veidi ja siis võtame aja maha, et kosuda õhtuseks kräuks. Kui kodus diivanile istun, magan momentselt. Mind äratavad kümned telefonikõned erinevate organisatoorsete küsimustega. Üks üllatav kõne saabub paar aastat tagasi Itaaliasse kolinud kolleegilt, kes kodumaal käimas on. Lepime kokku, et läheme temaga DAGÖ, Chalice ja Lenna Kuurmaa kontserdile. Selgub, et ta pole ühtegi neist enne näinud ega kuulnud, aga kuna ta õde soovitas, siis ta nõustus kontserdiga. Pean ennast jälle kordama, et kontsert on väga-väga hea. Kahele poole lava on üles pandud ekraanid, kus lisaks laval toimuvale näidatakse vahele ka videosid. Hulk tehnilist tööd oli eelnevalt ära tehtud. Au ja kiitus. Vähesed viitsivad suvetuuridega nii palju jännata. DAGÖ esitab peamiselt oma viimase plaadi lugusid, lõpupoole ka mõned vanad lood ja asi lõpeb üleüldise jämmiga plaadilt Toiduklubi. Geniaalsed sõnad, veel parem meloodia. Vaesel Chalicel (kes on ikka hirmus kogukas) on toidumürgitus. Pärast esimest laulu annab ta vaheinfo korras teada, et 3 minutit tagasi ta oksendas lava taga, aga õnneks publik on nii kaugel, et ei tunne tema suust tulevat lehka. Pärast igat laulu pühib ta oma näolt higiojasid ja kaanib ohtralt pudelivett. Aga ta on väga tubli ja ei anna alla ei olemises ega kvaliteedis. Lauri vahepeal hoiatab, et esimesed fänniread peaks olema ehk valmis halvimaks. Lenna Kuurmaa esitab laule teatrietendustelt ja sekka muudki. Väga hea kompott, kõigile midagi. Mu Itaalias elav kolleeg on hämmingus ja vaimustuses. Mul on tegelikult juba ammu küsimus, et kuidas Lenna juuksed üleöö nii pikaks said. Ta vist küll kandis neid pikka aega kinnipanduna ja seega on täiesti võimalik, et need polegi pikendused, ta lihtsalt lasi lokid valla.

Pärast kontserti tiksume veidi veinilas või kuidas nimetatakse neid toredaid “kohvikuid”, kus peamine müügihitt on kallis ja peen vein? Kell ligineb südaööle ja me näeme, kuidas sõbralikud “kohvikupidajad” müüvad klientidele veinipudeleid kaasa. Täiesti huvitav, kas sellele kohale ei kehtigi kuiv seadus pärast kl 22? Teiste kolleegide juurde klubisse ma ei jõuagi, pigem ei jaksa.

# posted by Alemana @ 10:08