Eluveidrused

Ma olen nüüd siis ka hingelt vana. Eile hilisõhtul otsustasin une kasuks versus väga meeldiv kaaslane , et tööl värske olla. Oleks ma vaid mõni aasta varem seda teadnud, mida vanadus minuga teeb… Ega ma ise siiani ei usu väga, mis otsuse ma tegin.

Aga nüüd ma siis istun tööl. Õues on ligi +30C ja lõuna ajal kärssab mul üks käsivars ära, mis päikese käes vedeleb. Mina ei tea, mis kurja olen mina maailmale teinud, et minu puhkuse ajal ainult üks päikesepaisteline päev oli ja nii kui ma tööle tulen, on ilusad ilmad.

Tööd eriti pole, sest kõik puhkavad. Vastused viibivad.

Üks muudatus on tööjuures toimunud minu puhkuse ajal. Meist kaks korrust allapoole kolis Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. See tähendab seda, et kaks niigi aeglast ja veidralt käituvat lifti on pidevalt töös. Et saada esimeselt korruselt viimasele (kus meie kontor on) saab enamasti jackpoti- peatus igal korrusel ja lisaks peab ootama oma korda kaks korda nii kaua kui enne. Treppe me kasutada ei tohi, need on vaid evakuatsiooniks. Enne oli nii, et kui keegi tatilokkidega memm või viltuse suuga haisev jorss liftide juurde sattus, teadsid kohe, et nad on eksinud. Nüüd kahjuks saad just nende järgi aru, et oled õiges kohas. Kust kurat tuleb idee avada selline asutus ühes prestiizheimas keskuses?! Ennustan, et varsti ei kannata liftis hõljuva haisu tõttu nendega sõita ja kui sügisel pimedamaks läheb, siis ei julge sõita.