Eluveidrused

Pärast kahepäevast pingsat väljamagamist sõidame Alatskivile "Vihurimäge" vaatama. Ma ei olegi enne seal käinud, küll aga nägin saatest "Puhka Eestis", kui ilus loss seal on ja mõtlesin juba ammu, et tahaks ise kohapeale vaatama minna.

Ega me tegelikult päris täpselt ei tea ka, kuidas sinna saab. Läbi Tartu saab igal juhul, aga see paistab tegevat mõnusa ringi. Nii siis helistame meie ühisele tuttavale, endise töökoha autojuhile ja palume infot. Tema on ilmsesti kogu Eestimaa väikseimadki nurgad kolm korda läbi sõitnud. Teeme väikese söögipausi Kärvete teemajas ja ostame magustoiduks teemaja eest Eesti maasikaid. Ma olen paar korda Hispaania maasikaid ostnud ja mulle tundus, et neile on isegi veidi maitset hakatud sisse süstima. Aga Eesti maasikad....Uhh, puhas seks. Ma ütleks maasika mesi vms.

Jõuame kohale väga hea ajavaruga ning kiikame lossi sisse. Kahjuks on rahapuudusest osa lossist alles korda tegemata ja üks torn on varisemisohus. Aga see, mis on korda tehtud, on väga edev. Alatskivi loss on ehitatud Briti kuningapere suvise residentsi Šotimaa Balmorali lossi eeskujul. Euroopaa Liidu rahadega loodetakse loss 2010. aastaks korda teha.

Lava on ehitatud lossi ühele küljele. Etendus algab lossis sees, hääled kostuvad publikuni mikrofoni kaudu. Peamiselt küll mürana, kui aus olla. Verandale ilmuvad peategelased Heathcliff ning Catherine Earnshaw ehk Marko Matvere ja Helena Merzin-Tamm. Ilmselt kõige vastandlikum näitlejapaar, keda saaks kokku panna. Kui aus olla, ma ei ole eelnevalt Helenat laval näinud ja seetõttu ei ole ma objektiivne arvustaja, kuid selles etenduses ta mulle ei meeldi. Ma saan aru, et tegemist on hüsteerilise rolliga, aga 2 tundi ja 45 minutit järjest kuulata lauseid, mis on öeldud sellise ahastusega, nagu tahaks leedi kohe ära surra ja kõri pealt kostuva hääletooniga, mis jätab publiku ootele, et kuidas näitleja küll etenduse lõpuni välja veab ilma et tal hääl ära läheks, hakkab lõpuks närvidele. Eriti veel Matvere kõrval, kelle sügav hääletoon ulatub pingutuseta metsade taha. Võibolla naisnäitleja ebausutava mängu tõttu tundub ka sisu lõpuks ebarealistlikuna. Taoline romantilisus peaks mõjuma pigem pisarakiskujana, kui tundena, et mees, mida sa teed!?

Ei saaks öelda, et tegu on suvise haltuuraga, kuid ei mulle ega mu kaaslannale ei jää sellest kõigest sügavat muljet. Välja arvatud maasikad muidugi.

Kui me öösel kodulinna tagasi jõuame, peame veel kumbki edasi peole minema. Mind oli kutsutud sünnipäevale. Ehkki kell on juba pool kolm, on peol siiski veel mõni pidutseja ja õnneks ka mõni, kelle tekstist ja ideedest on võimalik aru saada. Mind haarab tõsine dilemma- kas hakata jooma keset varahommikut või siiski mitte ja minna oma autoga oma koju. Kuna ma poleks teistele nii ehk naa tasemega järele jõudnud, otsustasin siiski viimase kasuks. Ju vist vanadus...