Eluveidrused

Film Mamma mia. Lähen seda vaatama eelkõige võrdluseks etendusele, mille Eesti Kontsert 2005.aastal Eestisse tõi.

Filmi peamine väärtus on näitlejate paraad: Meryl Streep, Pierse Brosnan, Colin Firth jt. Nad on kõik küll ootamatult vanaks saanud (filmitähed ju ometigi ei vanane?!) ja laulavad toredasti puusse, aga see lisab neile lihtinmlikku väärtust. Enne kinno minekut öeldi mulle, et üks näitelja on nii minu moodi. Ilmselt mõeldi Amanda Seyfriedi. Täitsa kobe piiga, ma võin tema moodi olla küll.

Meryl Streep on äärmiselt heas vormis. Kargab ringi ja hargitab jalgu nagu noor võimleja. Kohati on küll näha vanainimeselikke saamatuid liigutusi, kuid see on hea kaameratööga peenelt ära varjatud. Ei tea, kas ilma sellise palgata ka saaks kuidagi sellises vanuses selline välja näha...

Etenduse ja kino sisu kattuvad pea 100%. Me küll kumbki oma kinokaaslasega ei suuda meenutada, et etenduses oleks olnud sees väike homoliin ja filmis ei ole kildu madratsipuhumise stseenist: " blow not suck!"

Vahepeal kostub saalis tugevat ninalöristamist, kui ema tütrega nö hüvasti jätab ja abiellu ära annab. Filmi lõpus paneb muheda punkti i-le stseen, kui kõik kolm isakandidaati tulevad lavale ABBA aegsetes kostüümides.

Kokkuvõttes on film naiivne nagu kõik muusikalifilmid, aga selline tore ja vahetu õhtuveetmisvorm.