Eluveidrused

Võtan ette jalutuskäigu tagasi filmilaenutusse ja poodi. Väga hariv jalutuskäik. Avastan mitmeid nurgatauguseid poode, kohvikuid, notaribüroo ning naudin Stalini aegset arhitektuuri. Oleks need majad vaid ka korras. Teeäärsetel puuviljapuudel on juba pisikesed punnid küljes. Tillukesed kastanimunad on oma paari pehme okkaga üsna naljakad ja saialilled õitsevad. Päike paistab üle tüki aja, aga tuul on jahe ja seega randa tormata pole mõtet.

Õhtul kutsutakse mind vutti vaatama. Finaalmäng olevat. Ma ilmselt ei pea kordama, et suurimat spordivõhikut kui mina, pole olemas. Võibolla mu ema siiski võidaks mind. Aga kuna kodus molutada oleks ilmselgelt veel igavam, nõustun külla minema. Seltskond on huvitav. Nägin neid üleeile esimest korda, kui pärast teatrit oma kaaslanna koos vintis nendega öösel kesklinna peole viisin. Haaran kodust kaasa ainsa veini, mis veel alles on jäänud. Kahjuks on see valge. Lürbin siis hakatuseks seda valget. Peremees toob varsti riiulist välja ka punase. Kirjadega reserva ja merlot. Kahjuks on vein ilmselt kuidagi õhku saanud ja maisteb kergelt veiniäädika moodi. Seejärel pakutakse mulle shampust, mida ma gaaside tõttu ei saa juua ja lõpuks viina jõhvikamahlaga. Olen juba peaaegu õnnelik, et midagigi minu maitsele. Mahlal on külmkapi maitse juures...

Ma olen hispaanlaste poolt, sest nad on ilusamad. Nägusid näeb küll harva, aga teadmine loeb. Pealegi on sakslaste treeneril seljas kitsaks jäänud triiksärk ning viikarid.