Eluveidrused

Minu auto parkimiskoht on määratud mingi puu alla. Ma olen püüdnud seda puud määrata, aga ei saa mina aru, kas see on jalakas või saar. Mõlemal on sarnaselt kinnituvad lehed ja kuna ma vilju pole veel näinud, siis ei suuda tuvastada. Küll on sellel konkreetsel liigil kaks eriti jõledat omadust: eritab (ma ütleks pigem pritsib) nekatrit ja ajab karva. Parimatel päevadel näeb kogu parkla ja selle ees olev loodusriba, mida ilmselt võiks nimetada minipargiks, välja, nagu oleks külm üle käinud ja maa hallaga katnud. Väravad, mis näevad välja nagu robustne metallpits, on romantiliselt valgete karvadega kaetud. Kui parklasse siseneda, on õhus tunda kirbet käärima läinud mee lõhna. Kui kogu selle hulluse seest üles otsida minu auto, siis see näeb välja nagu beibe bemm, millele on algatuseks mett peale valatud ja seejärel tupsud külge kleebitud. Uksi katsuda ei saa ja akendest välja ei näe. Esiakna saab kojameestega puhtaks, aga külgedelt ja tagant on väljavaade jätkuvalt hägune. Autot pesta mõtet ei ole seni, kuniks puu seda kõike jätkuvalt eritab. Vahepeal nühin aknaid salvräti ja Ajaxiga.