Eluveidrused

Mulle helistab sõber ja ütleb, et tõi just mu akna alla asbestikoorma. Ausalt öeldes ehmusin telefonihelina peale teleka ees magamajäämisest üles ja esialgu ei saagi väga täpselt aru, mis minu aken ja mis koorem. Aga siis selgub, et see risuhunnik, mis jääb minu maja ja mere vahele (ja kuhu avaneb minu enneolematu merevaade) on prügila, kus võetakse vastu ka ohtlike jäätmeid. Päris turvaline….

Öösel hakkab kohutavalt sadama. Välgib. Vihm peksab vastu metallist aknalauda. Selle öö jooksul ärkan viis korda:
1. vihmakolin
2. kass tahab õue (samas on ta üsna nõutu, kui seda stiihiat näeb)
3. võõras number teeb mulle 1 piiksuga vastamata kõne
4. ema ärkab ja oma vaegkuulmise tõttu kolistab tahtmatult majapidamistööde käigus
5. kirikukellad hakkavad lööma
Kogu selle asja juures on üks positiivne asi see, et mu auto on sujuvalt puhtaks pestud.