Eluveidrused

Lähen emale töö juurde head aega ütlema, et koju tagasi sõitma hakata. Emal on jälle halb olla. Kutsun kiirabi ja viin ta töölt koju. Elagu arstid, kes mingit terviseriket ei leia.

Õhtul lähen sõbranna juurde mööblit mõõtma. Ta oli leidnud omale meelepärase mööbli, mida saab remondijärgselt värskesse korterisse panna. Nüüd peab aga ära mõõtma, kas kõik väljavalitu mahub ja sobitub. Sõidan kodu juurest välja. Teatavasti läheb minu maja juurest läbi kaubarongide raudtee. Selle ristumise juurde autoteega on pandud STOPP märk. Tean, et rongide liiklustihedus on heal juhul paar korda päevas ja mitmed korrad öösel. Seega olen endale välja kujundanud oskuskoliku pilguheidu paremale tahavaatepeeglisse ning ette esiaknast vasakule. Kiman ülesõidust üle ja jään trammitee taha seisma, et jälgida tõepoolest tihedat trammiliiklust. Maa alt kerkib üles politseiauto ja annab sireenidega märku, et ma peatuks. Kohe meenub mulle Suure-Jaani juhtum oma kolleegiga. Minult küsitakse lube ja autodokumente ning kas ma tean põhjust, miks mind kinni peeti. Ütlen, et oletan jah. Onu politsei manitseb mind. Ütlen, et kuna ma elan siin, siis tean rongide liikumisi ja seetõttu vastavalt ka käitusin. Aga no, mida sa vaidled. Eriti nii ajal, kui trahve on VAJA välja kirjutada. Mul kästakse auto ära parkida ja nende autosse minna. Istun süüdlaslikult, kuniks täidetakse erinevaid pabereid. Mõningast keerukist valmistab minu töökoha nimi. Venelannast politseinik ei saa aru, millised kaashäälikud ja kus on C. Ilmselt arvas ta, et ma mõtlesin selle nime kohapeal välja. Selgub, et trahvi saab teha kuni 3000 krooni, aga ma pääsen 600 krooniga. Mul on pangaarve miinuses ja vähemalt pole muret pärast puhkust saadava väiksem palga paigutamise osas.

Jälle üks tore päev seeriast minu juhtumised.

# posted by Alemana @ 15:27