Eluveidrused

Lähen endist korterit kaema. Esimene asi, mida väljast näen - üldkoridori vevu ees seisva akna mõlemad pooled on hoogsalt avatud. Olen selle akna pärast naabritega korduvalt lahinguid maha pidanud. Ühel hetkel need lihtsalt kukuvad eest ära ja mis siis talvel saama hakkab? Vineeriga kinni? Koridoris avastan trepi käsipuul vedeleva pusa ja võõra jalgratta minu küttepuude kapil. Hoovipoolne trepp on uljalt kaetud kõikvõimalike riietega, spordikottidega, kust paistavad mahlased valged klaarid, tööriistadega jms. Kohutav laga ühesõnaga. Käin tiiru korteris. Avastan, et uueks kaduva saagiks on telekaaluse kapi käepide. See on ikka müstiline, kuidas asjad, mis oma 7 aastat on seisnud minu käes tervena ühtäkki üürnike käes purunevad. Väljudes püüan sulgeda koridoriakent. See mul väga hästi ei õnnestu. Ei taha omi puhtaid riideid ära määrida ka. Ühe poole saan vähemalt koomamale. Välisukse juures näen oma kena naabripoissi. Ta ütleb, et hetkel on rahulikum olnud, aga pööningule on keegi elama kolinud, kes saevat ja lõhkuvat. Suiti ongi majas rahulikum, sest naabrid peavad õuejoominguid. Ja pööningule ilmselt ehitavad nende sõbrad omale elamist.