Eluveidrused

Sõber kutsub külla filmiõhtule. Tal endal on plaan vaadata Voonakeste vaikimist, aga olemas on veel teisigi filme ja muuhulgas Magnus. Igatahes kõlab see viimane väga intrigeerivalt ja otsustan minna.

Ma ei ole uudistes selle filmi kohta muusse väga süvenenudki kui, et Kadri Kõusaar kaevati kohtusse, kuna üks naine olla oma traagika filmis ära tundnud. Millest film üldse räägib, see on minu jaoks kuidagi tahaplaanile jäänud. Nüüd ma siis tean. Lühidalt on filmi sisuks ühe noore inimese haiguslugu, mis lõpeb enesetapuga.

Laps eostatakse klassiekskursioonil suure läbu käigus. Ise alles lapsed, ei oska vanemad oma järeltulijaga suurt tarka midagi ette võtta. "Me arvasime, et laps kasvab ise ja suurt armastust meil omavahel ka ei olnud", ütleb isa juba puberteedieas noormehele pärast seda, kui viimane just üledoosist ärkas. Millega lapse ema tegeleb suurt aru ei saagi, aga isa korraldab räpases võimlas konkursse saatmaks Eesti naisi Saksamaale seksorjadeks. Laps on ka kaasa võetud ja istub žürii laua taga, joonistab ning köhib järelejätmatult. Laps on kunagi pealt kuulnud vanemate juttu, et vaevalt ta üle 16 eluaasta üldse elabki. Nii ta siis elabki teadmisega, et ta sureb kohe ära. Tal on üks mäng "Kui ma suudan teha ..., siis ma täna ära ei sure" Tegevusteks on näiteks viis kükki järjest, 30 sekundiga koolimajast välja jooksmine jms. Ta hakkab varakult suitsetama ja jõuab kiirelt ka narkootikumideni. Isa on selle juures suuresti abiks. Isa elumotod kooruvad välja lausetest "Ma olen väga rikas, lihtsalt hetkel ei ole mul raha. Pärast naisest lahkuminekut on mul kõik kõige paremas korras. Olen kosunud (loe kohutavalt paksuks läinud) ja mul on hea olla." Nii nad siis käivadki koos suuremaks kasvanud lapsega pidusid panemas kõikvõimalikes urgastes. Filmi pöördepunktiks on hommik pärast järjekordset pidu, kui noormees läheb metsa jalutama ja mängib mängu "Kui kägu nüüd enam rohkem ei kuku, siis ma suren täna ära" Kägu ei kuku. Poiss jätab isaga hüvasti ja läheb metsa...

Iseenesest on ju filmi sisu väga õudne, aga püütud on teha vast liialt suurt kunsti. Tempo on nii pööraselt aeglane, et filmi vaatajate seltskonnas katkeb kordi kannatus ja hakatakse omavahel anekdoote rääkima. Kristjan Kasearu, kes noorukit mängib, muudkui vaatab kurvalt kaugusesse ja taustaks on tööstuslinnak ja kõik on nii kurb ja nii pikalt. Eriliseks rosinaks on muidugi isa, kes mängib iseennast. Lõunamaiselt kongus nina ja mustade lokkis juustega, sama lai kui lühikest kasvu ta on. Miskipärast koorib ta end filmis korduvalt paljaks. Ühel pohmahommikul kraabib ta end alasti ja läheb ujuma. Meie ees vormub korralik längus rinnapartii, suurem kõht, selle all veidi väiksem vorp rasva ja tõeliselt imetilluke meheuhkus. Kas taheti pornofilme näinud nooremaid inimesi reaalsusesse tagasi tuua või on selles mingi muu iva? Kui ta on ujumas ära käinud, õpetab ta oma uimase kaugusesse vaatava pilguga last: "Pohmakast saab nii jagu, et pista üks näpp suhu ja teine p..se, nii tekib pohmakal lühis"

Ei oskagi nüüd öelda, kas film on hea või halb. Ilmselgelt on kogu see dramaatilisus kohtuprotsessiga ja siiski salajased filminäitamised mõjunud ootusi väga suureks ajavalt. Mõtlemapanev on film muidugi, aga see aeglus, kohutav helikvaliteet ja pimedad kaadrid...No ei tea, vähemalt on nähtud.