Eluveidrused

Tööl on viimased lühikesed reeded. Siis algab jälle päris elu. Lõputult pikad päevad ja ainus vaba laupäev, pime, vihm ja külm...

Mul on suve algusest mõlkunud peas mõte, et peaks tegema endiste kolleegide kokkutuleku. Peamiselt nostalgilistel põhjustel, aga ka on kuulda olnud, et enam ei korraldata seal eriti pidusid ja siis oleks tore nö kaks ühes pidu teha. Otsisin välja võimalikult soodsad puhkekülad, sest selle peo peaks igaüks ise kinni maksma. Kaks päeva tagasi käisin vaatamas Laulasmaa Side puhkeküla. See oli korrektse ajahamba poolt puretud koht ja lisaks puudus ühine suur ruum, kus koos istuda. Täna vaatan soovituste kohaselt üle Kuke talu. Väga sümpaatne paik, lisaks saaks 10kr per inimene matkale minna Tuhala karstialadele. Täpselt see, mida vaja. Saadan kutse välja ja jään põnevusega ootele. Kas tuleb kriitiline mass kokku või jääb pidu ära. Minu rõõmsaks üllatuseks saan üsna kiirelt vastuse inimeselt, kes juba tol ajal oli alati igal peol kohal ja juba tol ajal end esimesena kirja pani. Mitte midagi ei ole muutunud. Seekord positiivses mõttes. Lühikese ajaga on kirjas 10 inimest ja lisaks mõned, kellel on veel ajagraafik veidi segane.

Kogu selle kutse saatmise ja vastuste ootamise protsessi ajal vaatan ühe silmaga telekast olümpia avamist. Ootan pingsalt, millal eestlased tulevad. Eks nad vist tulid ka…aga kui mina unised silmad lahti tegin, marssisid just viimased hiinlased sisse. Niipalju siis sellest.

Õhtul kutsub sõber mind kinno Viimaste soovide listi vaatama. Eelnevalt läheme päevasündmustest ajendatuna hiinakasse sööma. Oli üsna halb maitseelamus. Kuiv ja igav. Et pärast kino võiks maitsvat rüübet nautida, kiirustame enne kino poest läbi. Takerdume veidi ideede puuduse taha, et mis rüübet siis tarbida. Kõik on nagu igav ja proovitud kaup. Lõpuks otsustame Minttu ja erinevate mahlade kasuks. Film on juba üsna ammu kinodes jooksnud ja seetõttu on see kolitud Kosmose väiksesse saali. Kassas on tüdinud naispensionär, kes ei saa inglise keelsest pealkirja ütlemisest aru. Kuidas ta küll seal töötada saab? Egas ainult eestlased kinos käi. Väike saal lehkab võimla järele. Suht võigas. Aga film on aus. Kindlapeale minekuga näitlejad ja hingeminev sisu. Mõtlen pärast omaette, et mis võiks olla minu Bucket list. Ega ei olegi nii kerge välja mõelda, milliseid emotsioone veel enne surma hädasti vaja tunda oleks…

Minttu mulle ikka ei meeldi.

# posted by Alemana @ 13:48