Eluveidrused

Eile jäi kokkulepe, et saan ühe saunamutiga õhtul kokku, kuna tema elukaaslane on teispool maakera ja nüüd on ometigi aga ka sõbrannade jaoks. Tema ideeks on juua paar pokaali veini, aga mina olen ju igal pool autoga. Nii siis sünnib geniaalne plaan minna kahe veiniga minu juurde aega veetma.

Hirmus tore on rääkida kõigest, mis sülg suhu toob. Osalt seepärast, et vein mõjub ja osalt seepärast, et naistega saab ja võib. No vähemalt osadega. Ja eriti head on lood, mis algavad sõnadega - sa ei tohi seda mitte kellelegi rääkida.

Pärast poolteist pudelit veini (see valge oli liiga jube, et pudel tühjaks juua) saadan kaaslase trammi peale. Ma ise olen juba peaaegu-võibolla-ehk ära harjunud ümbruskonna kontingendiga, aga tema jaoks on see eksootika. Mitte keegi ei räägi peatuses eesti keelt. Enamik on midagi tarbinud. Eriti üks dressides noormees, kes närviliselt edasi-tagasi kõnnib ja meie tähelepanu nimel võitleb.

Maailm on nüüd jälle ilusamaks räägitud.