Eluveidrused

Täna on meil tööjuures üks lift kahest hoolduses. Treppe tohib endiselt kasutada vaid evakuatsiooni korral. Ehk et, kui on vaja 6.korruselt õue minna, peab varakult hakkama liikuma. Lugupeetud 4.korruse riigiameti haisvad, umbkeelsed ja juhmid kliendid ummistavad kahte lifti, rääkimata siis ühest.

Minu õueminek tuleb üsna ootamatult, sest nälg hakkab silmnägemist halvama. Teen pätti ja lähen treppidest alla. Tagasi otsustan tulla siiski liftiga. Laisk, nagu ma olen. Algatuseks ootame. Seltskond suureneb. Kuulen, kuidas infolaua töötaja ajab ära umbes kolm riigiasutuse klienti, sest riigiasutus pidavat üle teise neljapäeva kinni olema ja täna on just see neljapäev. Osad kliendid muidugi mõista ei saa eesti keelest aru ja seisavad vapralt liftisabas edasi. Lõpuks saabub lift. Olime vajutanud noole suunaga üles ehk et meil kõigil oli vaja sõita üles. Lift sõidab korrusele -1 (?) Sealt ei tule kedagi peale. Seejärel korrusele -2 (??), sealt tuleb keegi naine peale. Siis peatub lift uuesti samal korrusel, kust me peale tulime ning lisandub veel kaks lõbusas tujus riigiasutuse klienti, kes küsivad, et kus see asutus küll paikneda võiks. Ma räägin neile, et täna peaks asutus suletud olema, aga muidu neljandal korrusel. Edasi peatub lift 3.korrusel ja siis ongi neljas. Pool lifti tühjeneb ja on kosta ohkeid: “Ongi kinni!” Siis peatub lift veel viiendal ja juba ongi minu korrus. Pakun, et kümme minutit läks küll kõik kokku. Ehk et kui tööjuures igav on, mine sõida liftiga tiir üles ja alla. Palju nalja saab.

# posted by Alemana @ 13:54