Eluveidrused

Traditsiooniline lestfest. Mulle kolmas aasta, kui vana festival üldiselt on, ma ei teagi, kui aus olla.

Eelmisel kahel aastal olen läinud rongiga, aga sel aastal pakutakse mulle kohta autos. Haaran kaasa omale meelepärase joogi ning sõidame kohale. Kuidas see kuulus ütlus ongi- kõik peod algavad ühtemoodi, lõpud on aga erinevad.

Alguses on siis nagu kord ja kohus lipuheisk võimsa meestelaulu saatel, kerged sportmängud nagu lauapinks ja taldriku viskamine ning hoovõtt millekski suuremaks. Pimeduse saabudes käivad mehed saunas. Sellises ehtsas, kus pole vett sees ja mida köetakse puudega. Õues lastakse voolikust kosutavat külma vett leilist tulnud kehadele.

Lõpp on seekord selline. Üks mees jääb ilma poolest prilliklaasist. Kuidas, ei tea. Ta läks puukuuri, käis kolakas ja siis oli tükk aega vaikust. Kui keegi ta sealt lõpuks leidis ja välja tõi, oli klaas katki. Viimane rong tuleb sealt juba pool üheksa. Ilmselgelt on pidu alles täies hoos ja keegi ei märka ära minna. Jääb loota vaid vähestele autojuhtidele. Kui see hetk käes on, siis ei suuda me ära otsustada, kas peaks minema linna möllama või jääma siia möllama. Mõtleme, kuniks mõlemad võimalikud autod ära sõidavad. Mõne hetke pärast on küll üks auto tagasi. Selgus, et üks ärasõitnud noormees oli poolel teel soovinud siiski tagasi tulla. Siis tuleb meil geniaalne plaan, et peaks takso tellima ja ikkagi linna minema. Tagasi tulnud noormees isegi üritab taksot tellida, kui ei õnnestu. Sinna on kilomeetreid üle 30... Loomulikult oli kuulda ka peretüli, sest kaine naisautojuht ei jaksanud kõiki purjus ja üliaeglasi tüüpe ära oodata.

Saabub raske hommik. Väga raske. Koju tahaks. Kohe! Püüan ärgata ja lähen uurin olukorda. Autojuhid magavad alles ja arvestades nende ärajoodud koguseid, ei liigu nad siit enne nelja-viit tundi. Ei jaksa olla ja lähen viskan uuesti pikali. Seda seniks, kui üks noormees leiab minu toast klaveri. Mis saab olla pohmaka hommikul kaunim, kui kuulata elavat klaverimuusikat. Ilus oli olla, aga ...kole ei olnud möödas. Lisaks meenub mulle, et ma ei mäleta, kuhu ma oma käekoti olin jätnud. Pika otsimise peale leian selle kõrvalt toast. Huvitavad öised manöövrid...Otsustame, et läheme rongiga linna. Mul on juba ette natuke hirmus, et kuidas ma sellele kõigele vastu pean, aga endiselt tahaks koju. Õnneks on rongis kõrge seljatoega istmed ja ma keeran ennast kerra. Ainus viis ellu jääda on magada. Esimeses peatuses valdab mind kuumusehoog ja vaevahigi. Hingan raulikult ja sügavalt sisse ja välja ning püüan ellu jääda. Kui hoog üle läheb, hakkab jube külm. Ei ole kerge olla joodik... Kui saan lõpuks rongist välja, torman kohe poodi vee järele. Vihma sajab ja ma lõdisen nii, et hambad laksuvad. Möödun turumuttidest ning näen silmanurgast silti- arbuus, Greka. Veel viimane pingutus haisvas Kopli trammis ja olengi kodus.