Eluveidrused

Ühes minu naabritest on kaotsi läinud diskoritalent. Ma kuulen juba umbes kümnendat korda, kuidas keegi minu lähinaabritest kuulab ohjeldamatu valjudusega nõmedat Eesti muusikat ja selles poleks midagi imelikku, kui ta on tõstnud ka kõlari lahtise akna peale. Kuidas muidu seletada asjaolu, et kui ma akna kinni panen, kostub muusika veidi vähem vaiksemalt ja ma võin esoitsa karjuma pandud teleka paar pügalat vaiksemaks keerata?

Täna on siis jälle disko. Terve tänav kajab. Ma olen ikka veel eilsetet sündmustest suht sodi ja lihtsalt ei viitsi välja selgitama minna, kes see idioot on. Täna on menüüs algatuskes Hard rock halleluujaja siis kõik 80-ndate välismaa hitid. Seega ei saa olla naaber just oma nooruslikemates aastates. Lisaks tunnen, et minu põrand kõmiseb bassirütmis kaasa. Ilmselgelt on tegu minu all elava perega. Umbes kuu aega tagasi tegin nendega samast fenomenist juttu ja nemad kiitsid mulle takka, et jah, tõepoolest, oleme isegi väga valjut Tuhkatriinu lugu kuulnud. Õnneks küll pandi muusika sündsal ajal vaiksemaks, aga üheülbalist tümpsu kostus siiski öö läbi. Ja kuna mu köögi ventilatsiooni toru seisab praegu kasutuna, on alt tulev heli läbi selle stereona kosta. Ärkan kell neli öösel tümpsu peale üles. Ilmselt hakatakse pidu kokku korjama. Muusika pannakse kinni, kostuvad mitmekorsed korteriukse paugutamised. Umbes viieaastane laps hakkab toas edasi-tagasi jooksma ja kilkama. Isa pahandab lapsega. Midagi kukub, midagi taotakse. See kõik kestab pool tundi ehk kella poole viieni. Uni on täiesti läinud.

Lootsin küll, et saan vanast majast tulema, kus on üle mõistuse jobud naabrid, aga harimatust ja kasvatamatust jagub siiski kõikjale maailma.